EV 94

Uks asi laks mul taiesti meelest. Puhapaeval tahistasime ka Eesti Vabariigi 94. sunnipaeva Hispaania roa paella'ga. Kaunistuseks olid oed meisterdanud Hispaania ja Eesti lipu. Eesti lipu meisterdamisega olid nad aga vaikse apsu teinud. Must ja sinine olid vahetusse lainud. Kahjuks ei saa ma praegu pilte lisada, sest neid pole arvutis. Aga ehk kunagi hiljem. 

Parast soime torti ja joime kohvi. Nagu oige Eesti pidu ikka. Ainult Eesti viin ja saun oli puudu...

3 s6na - 6nnetus, igatsus, hirm

Hoiatan kohe ette, et tapitahti seekordses blogis pole. Ilmselt ei tule ka niipea, sest arvuti utles ules koos kogu mu Eesti koduse tooga + Hispaania piltidega. Ebaonn voi mis! Seeparast on ka monda aega tuju nullis, ja voib-olla pole kirjutised just koige roomsamas toonis.

Eelmine nadal oli ikka nagu koik teisedki. Kool ja kodu. Reedel kaisime kooliga uritusel, mis sarnaneb "Teeviidale". Meid juhendas uks minu klassiode, ma ei tea, mis me ilma temata oleks teinud. Arvatavasti oleksime 3 tundi lihtsalt istunud ja vahtinud, sest miskiparast ei tahtnud mitte keegi meile oma kooli tutvustada. Aga ringi kondides nagime ka moningaid valismaa koole, naiteks oli esindusi Venemaalt, Jaapanist, Prantsusmaalt ja ehk isegi kuskilt veel. Ka televisioon oli kohal, aga ma pole kindel, kas ka meie sinna sattusime.

Nadalavahetus moodus rahulikult, sest Maria pidi oppima. See ei seganud aga ulejaanud pere tegevusi. Laupaeva hommikul kaisime emale kaekotti ostmas, peale seda toidupoes. Uks minu jaoks positiivne asi on see, et toitu ostetakse suurtes kogustes mitmeks nadalaks ette. Niiviisi saab ju palju kokku hoida. Igatahes, peale poode, naasime koju, kuhu usna pea saabus ka "meie" vaike sugulane Iker. Vanemad toid poisi meile hoida. Iker on 4-aastane ja kaib ingliskeelses koolis. Saab koigest aru, mis ma talle raagin, aga ise kardab midagi oelda. Ka tema ema oskab vaga hasti inglise keelt. Imeline on kellegagi vahepeal ka normaalselt inglise keeles konelda. Muidu peab ikka lihtsaid sonu otsima, et inimesed minust aru saaksid. Mariaga on lihtne, tema on tubli opilane ja oskab isegi upris palju, aga ulejaanud klassikaaslastega on raskusi. Uks vihje Hispaania telekanalitele - arge tolkige koike hispaania keelde, oskaksite rohkem keeli konelda.

Kuna Ikerile meeldib hirmsasti "StarWars", siis laksime Xanadu'sse (ostukeskusesse) selleteemalist naitust kaema. Poiss on 4-aastane ja pidi iga paev "StarWars'i" vaatama, kuhu meie inimkond niimoodi kull jouab? Toenaoliselt usna pea alaliselt kosmosesse.

1. martsil avatakse Mostoleses jousaal, laupaeva ohtul oli seal nii-oelda lahtiste uste paev, ja koik soovijad said majaga tutvuda. Saunad, basseinid, jooksulindid, trenasoorid. Uks ruum tundus mulle eriti huvitav. Spinningusaal, spinningud asetsesid poolkaares, nende ees paiknes treeneri oma, eriti lahe oli aga see, et ruum oli kui diskosaal. Laes diskokuulid, strobod, varviline valgus. No toeline diskoteek! Sauna nahes aga norkesid mu jalad totaalselt. See on hetkel ASI, mida ma koige rohkem igatsen. Meie pere hakkab edaspidi seal sportimas kaima. Muidugi ei jaeta ka mind ilma. Saan kuu aega toredasti sauna nautida ja tagasitulekuks ka end trimmi ajada. Voib-olla ei tunne te mind enam aragi :D ! Okei, nali naljaks. Ohtustasime koos Ikeri ja ta vanematega. Seekord sai Mehhiko toitu - tortillat. Oi, kui hea.

Puhapaev moodus oppides, tegin ara matemaatika, inglise ja hispaania keele ulesanded. Inimesed, olge Facebook'iga ettevaatlikud. Mina igatahes peale arvuti kordasaamist seda lehekulge enam ei kulasta. Veelgi enam, kui see niikuinii pidi 15.martsil sulguma. Aga ega onnetus ei huua tulles. Tuju on praegu taitsa nullis. Sellega seoses suvenes ka koduigatsus. Lisaks tekib vahehaaval ka hirm lahenevate eksamite ees. Loodan, et ma lopuks vaga suure pinge alla ei satu, kuigi kardan, et tagasitulles jaab akki uhest kuust koikide ainete lopetamiseks vaheks.

Jaanud on veel vaid uks kuu, uritan sellega hakkama saada nii hasti kui suudan.

nädalavahetus suur-hispaania-pere seltsis

Sõbrapäevaga jätkates.. Õhtul oli romantiline perekeskne õhtusöök. :) Väga armas, rahulik ja vaikne.

Kes veel ei tea, siis kolmapäev, 16. veebruar oli meie jaoks ajalooline, sest sai täis pool aega, mil me Hispaanias oleme. 44.päev, peale mida jääb veel 43, 42, 41... Küll see aeg läheb kiirelt!





Reede hommik oli väga huvitav. Peale kolmandat tundi lahkusime Mariaga koolist, sest läksime ta väikse õe karnevali vaatama. Väga vahva üritus, teistsugune jällegi kui meil. Sarnaneb see veidi meie Eesti rongkäigule, kus pannakse selga erinevad kostüümid ja seejärel näidatakse neid rahvale. Karnevali teemaks oli 'maailma riigid', esindatud olid erinevad rahvad: aafriklased, valgevenelased, lõuna-ameeriklased ja nii edasi ja nii edasi, kõiki ma päris ära ei tundnudki. Igatahes, kuna Maria õde käib ESO viimases klassis (ESO on 1.-6. klassini), siis oli nende klass riietatud leina-kostüümidesse. Karnevali lõpus põletati ära kooli sümbol, mille lapsed olid ise teinud, ja Ana klass, olles viimast aastat seal koolis, pidi siis seda leinama. Kui ma õigesti aru sain..

Reede õhtu oli samuti huvitav. Käisime oma pere ja pere sõpradega baaris flamenkot kuulamas, elava muusika näol. Lootsin tantsu ka näha, aga seekord jäi see tulemata. Mõnus õhtu mõnusa muusika saatel.
Laupäev aga algas taaskord varakult. Kell 8 oli äratus ja pool 9 saime rongijaamas kokku Reili perega, et üheskoos Palacio Real de Madrid'i külastada. Varakult seepärast, et hiljem oleksime pidanud oi, kui kaua järjekorras sissepääsu ootama. Kõigepealt aga läksime hommikust sööma. Tüüpiline Hispaania hommikusöök - churros & porros con chocolate (churros ja porros shokolaadiga). Kusjuures shokolaad ei mitte hõrgutiste glasuuriks, vaid seda juuakse kohvitassist. Vedel shokolaad on siin üldse väga populaarne, seda süüakse/juuakse pea iga päev, nagu meil kakaod, kohvi või teed.
Seejärel suundusime kuningapalee poole.Sellises rikkuses tahaks ise ka elada. Lihtsalt võrratu! Kahjuks ei tohtinud seal pilte teha, nii et kui näha tahate, peate ise külastama, milles pole tegelikult midagi halba, sest Hispaania on Põhjamaa inimese jaoks unistuste maa, kui nii võib öelda. Küll aga tegin mõne pildi väljaspool paleed.

Järgmine peatus - Almudena katedraal. Selles me väga kaua ei peatunud ja suundusime edasi Sabatini aeda, mis on osa kuningalossist. Seal saime suure ehmatuse osalisteks. Istusime Reiliga ühel pool pargiteed ja teised istusid teisel pool. Puhkasime jalgu. Järsku tulid meie juurde 3 tüdrukut, ulatasid meile paberid ja pastakad ja ütlesid, et me alla kirjutaks. Paberil oli kirjas, et annaksime allkirjad lastekodu laste heaks või puuetega inimeste, ma täpselt ei mäleta ja ei jõudnud lugeda ka. Algul ei saanud me midagi aru ja mõtlesime, et see on ohutu. Aga siis... Järsku hõiskasid Maria ja teised meile: "NO NO, DON'T DO ANYTHING!" Mis see siis nüüd on, mõtlesime. Kuna me ei teadnud, mida teha, siis andsime neile paberid tagasi ja ütlesime, et ei, me täna ei kitjuta midagi. Tüdrukud läksid minema. Tegelikult on siis sellega lood nii. Tüdrukud on vanuses 13-15 arvatavasti, inglise keelt ei oska, aga tüssata küll. Käiakse ringi, paberid peos, ja palutakse turistidel nendele alla kirjutada. Paberil on kiri kahes keele, inglise ja hispaania. Inglise keeles on öeldud, et anna allkiri vaeste laste või puuetega inimeste või muu taolise toetuseks. Peale alla kirjutamist pead sa aga neile raha andma, mida nad loomulikult ühelegi vaesele ega lastekodule ei anneta, vaid hoopis oma tasku pistavad. Oh õudust, mis meist kahest oleks saanud, kui me tol hetkel üksi oleks olnud.
Ehmatus möödas, läksime jamon'i muuseumi. Tegelikult see mingi muuseum polnudki, vaid hoopis lihapood, aga nimi siis selline. Sealt ostsime sinki, juustu ja saia, et Plaza de Espanjal pikniku näol lõunat süüa. Mõnus päike, soojus ja inimesed. Muide, päike on siin juba päris eredaks läinud. Varsti tuleb päikseprille kandma hakata, et mitte silmi rikkuda. Vastu päikest vaadates hakkasid ikka silmad korralikult vett jooksma, nii et teised mõtlesid, et kas mul on koduigatsus, et ma nutan :D.
Peale lõunasööki - Egiptuse Deboni tempel, mis on kingitus Madriidile Egiptuselt.
Seejärel käisime Correos' tornist linna panoraami vaatamas. Imeilus, seal mängisime natuke modelle ka. Nalja peab saama ;)
Hakkasimegi kodu poole minema. Olime üpris väsinud, aga ega päev veel läbi olnud. OH EI! Õhtul ootas meid pidu! :D Koduteel nägime veel veidi karnevali, mis ei olnud nii suur, kui Jõulupühade ajal, aga siiski vaatamist väärt. Aega meil aga sellele pühenduda polnud ning seetõttu ei oska sellest ka lähemalt rääkida. Aga karnevale pidi minu siinoleku jooksul veel tulema, eks ma jään ootama.
Kodus sättisime end valmis ning pool 12 saime ühe toidupoe ees kokku Reili ja Davididga, et üheskoos peole minna. Seekord oli valitud salsaklubi nimega La Habana. Väga mõnus, järjekordselt teistsugune kui meil. Tantsiti mitte tüdrukud ja poisid omavahel, vaid ikka nii nagu vanasti. Mehed kutsusid naisi tantsima, nagu peaks olema ka praegu. Lausa kahju, et vanad kombed hääbuma hakkavad. Peo alguses oli tund aega ka salsa õppimistund, kus siis õpetati põhiliigutusi. Huvitav kogemus! Koju jõudsime kuskil 3 ajal.
Täna käisid vanaema ja vanaisa meil lõunat söömas, vahetasime eilseid muljeid ning nautisime üksteise selktskonda.
Mõnus nädalavahetus suure-hispaania-pere seltsis!

CHURROS CON CHOCOLATE

PALACIO REAL

SABATINI AED & PALACIO REAL

VÄIKSED VARGAD

JARDIN DE SABATINI

JÄRJEKORD PALACIO REAL'I

DEBONI TEMPEL

KURIKUULUS HISPAANIA JAMON

VEIDI LOODUST

 MODELL BRITT

 PILTE KARNEVALIST JA RAHVAHULGAST

PILDID ON PISIKESED, ET RUUMI KOKKU HOIDA, AGA PEALE KLÕPSIDES AVANEVAD NEED KA SUURENA!

KÕIGE PAREMAT SÕBRAPÄEVA!

Nädala algus on minu jaoks kuidagi väga lõbusalt alanud. Kaks päeva järjest on mul väga hea tuju olnud, naeran iga asja peale ja ei tea ise ka, mis sisse on läinud. Ehk olin tänase päeva pärast elevil. Sellest siis ka lähemalt.
Eile harjutasime veel viimast korda lugu "Zorongo", mida me tänasel nii-öelda aktusel esitasime. Meie Reiliga mängisime ksülofonidel ja ülejäänud klass flöötidel, üks poiss mängis kitarri.
Hommikul läksin kooli nagu ikka, ainult et täna oli hea tuju mind täielikult vallanud. Kohe esimene tund hakkas hästi - saime Reiliga kõige parema hinde, mis siin saada annab. Esitasime inglise keele tunnis dialoogi 'arsti juures'. Teine tund pidi olema hispaania keel, aga see jäi täna ära, sest õpetaja kutsus meid hoopis väikeste aktust vaatama. Päris huvitav oli. Aktusel mängisid pillid: flöödid, trummid, ksülofonid, klaver; kõlasid luuletused ja laulud ning mis kõige huvitavam, aktusel lõpus kogunes neli klassi iga seina juurde ritta, nii et moodustati ümber publiku ristkülik, ja lõpetuseks esitati lugu 'Tikitikipa'. Vot see oli võimas. Tegin ka telefoniga video, nii et keda huvitab, võib pooleteist kuu pärast minult seda vaadata küsida.
Ja peale kolmandat tundi toimus suurte aktus, vahetunni ajal sissekäigusaalis. Alustasid tantsijad ja järgnesime meie oma Andaluusia-looga. Arva, et meil läks üsna hästi, igatahes õpetaja jäi rahule. Arvatavasti oleks pidanud aktusel ka koor laulma, aga kahjuks jäi vahetund liiga lühikeseks ja seda me kuula ei saanudki. Üldiselt oli aga muidu päris huvitav vaadata, kuidas siin valentinipäeva tähistatakse.
Kunstitunnis saame üsna pea väga huvitavat tööd teha. Peame tegema postri ühest kuulsast katedraalist. Ootan juba huviga.
Inglise keeles tegime tööd. Väljendid make ja do. Ülejäänud klass pidi need hispaania keelest inglise keelde tõlkima, kuna aga meie Reiliga hispaania keelt veel nii hästi ei oska, saime lihtsamalt. Õpetaja ütles meile väljendi viimase sõna, ning meie ülesanne oli öelda, kas see väljend käib koos make'iga või do'ga. Oleks vaid Eestis ka elu nii lihtne! :D
Siin väga valentinipäeva ei tähistata. Vähemalt mitte nii nagu meil, et tuuakse sõpradele kingitusi, shokolaadi, kommi, lilli jne. Kuigi tänaval kohtasin päris mitut meest/poissi lilled käes koju, ilmselt naise/pruudi juurde minemas. Küll tahaks ise ka, et keegi oleks mulle tänase päeva puhul lilli toonud :) (Ehk tuuakse siis 30.märtsil lennujaama.)
Meie aga Reiliga jätkasime Eesti traditsiooni ja tõime üksteisele kommi ja shokolaadi, sest sõber on ikkagi see, kes aitab hädas, ja meie arust on see päev lausa hädavajalik meelde tuletamaks kui tähtis üks sõber on.
Täna õhtul pidi erilist valentinipäeva õhtusööki saama. Ootan juba põnevusega...
Saatsin ka oma Eesti sõpradele sõbrapäeva tervitused ja sain väga üllatavad vastused. Dikteerin ühe:
"Oi papi röömsat söbrapäeva sullegi sinna! Ausalt see sönum sinult töi naeru suule hihi:)"
Soovitan ka teil, minu lugejatel vahel kolmeks kuuks kaugele maale sõita! ;)
HEAD SÕBRAPÄEVA!

SEGOVIA - mul lihtsalt pole sõnu!

Laupäeva hommik, kell on 8.00, kuulen, isa askeldab köögis, ilmselt teeb süüa. 8.05, ema tõuseb voodist ja läheb vetsu. 8.10, isa hakkab oma tütreid äratama (see on tõeline peavalu, nagu nad ise räägivad, sest ütluse peale 'tõuske üles' ei liiguta voodis ennast küll mitte keegi). Ma ajasin siis ka end ikka 8.15 üles, sest tadadadaaaaa... algas teekond Segoviasse! Küll mul oli hea meel, et ma seda ilusat linna näha saan.
Linn on pisike, asub mägede vahel, vahemere kontinentaalne kliima - kuiv ja väga külm, -10 kraadi Celsiust. Madriidist Segoviasse oli ligikaudu 60 kilomeetrit. Teekond kaunisse ajaloolinna kulges läbi imelise maastiku - lumised mäetipud kombineeritud roheliste tasandikega. Imeline! Segoviasse jõudmiseks tuli läbida Puerta de Navacerrada - suusakuurort, mis tundus päris populaarne turismikoht olevat, vähemalt inimeste arvu järgi vaadates. Seal nägin ma sel aastal teist korda lund. Lumi ja Hispaania - milline nauding! Ei tasu ka mainimata jätta, et asusime tol hetkel 1900 m merepinnast, võrdluseks võib tuua Suure-Munamäe, mille altituud on ainult 318 meetrit.

ROOMA AKVEDUKT

CATEDRAL DE SEGOVIA

Kui talverõõmud nauditud, jätkasime autosõitu Segoviasse. Selleks pidime suure languse tegema, linn asus ainult 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Kesklinna sõites vaatas meile vastu suur ja uhke Rooma Akvedukt. Tõesti võimas ehitis, mille kõrval mina nagu sipelgas olin. Maksimumkõrgus on akveduktil 28,10 meetrit ja pikkus 958 meetrit. Järgmine vaatamisväärsus oli Segovia Katedraal, jällegi väga võimas ja uhke, asus see Plaza Mayor'il.

ALCAZAR

Järgmine peatus - Alcazar, väike loss-kindlus. Oma kujult meenutab see laeva ja ka kindluse lagede ehitamiseks on saadud inspiratsiooni laevadelt. Üks oluline tähelepanek veel. Nimelt kui ma lossi esimest korda nägin, meenutas see natuke Walt Disney multikate losse. Pärast ütles Hispaania-ema mulle, et tegelikult ongi Segovia kindlus neile suureks eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks olnud. No vaat kus lops!
Meie Anitaga külastasime ka kõrget torni, teised ei viitsinud nii kõrgele ronida, kõigest 140 astet, mis see siis ära ei ole.

MÕNINGAID NÄITEID MAJADEST

Peaksin veel ära mainima, kui võrratult ilusad majad siin on. Kõik on lihtsalt detailideni välja ehitatud ja mitte millegagi pole koonerdatud. Vapustavalt ilus!


Kuna linn asub mäestike vahel, siis on loomulikult ka mäed omaette vaatamisväärsuseks kujunenud. 9 erinevat mäge, millest kaks tundusid mulle eriti huvitavad. Need olid  La Mujer Muerta ja Siete Picos. Nime on saanud need mäed oma kuju järgi. Üks mägedest on lamava surnud naise kujuga ja teise mäe tipp moodustub omakorda seitsmest väiksest tipust.

SIETE PICOS

LA MUJER MUERTA

Nõnda vaikselt hakkaski mu päev lõppema, otsisime veel suveniiripoodi, et saaksin mälestuseks midagi kaasa osta ja hakkasimegi kodu poole sõitma.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli üks kuradima hea, vinge, lõbus, huvitav ja sündmusterohke päev, mis kohe kindlasti jääb teistest erilisemana meelde! Segovia on nüüdsest igavesti minu südames..
(Tahaksin veel öelda, et sellele kirjele pealkirja oli võimatu mõelda, tahtsin panna midagi, mis näitaks, kui väga see linn mulle südamesse jäi, aga ei oska.)

meeleolukas reede

Jõudsin isegi kahe päevaga kunstiõpetuse 150 küsimust ära vastata. Oh imet! Loodan, et järgmiseks nädalaks enam taolist tööd ei anta.
Reede tõotas huvitav tulla. Peale kooli läksin Reili juurde, kuna tal oli vaja pead värvida. Sõpra aidatakse ikka hädas. Pidime mõlemad pool teekonda kõndima ehk siis poole tee peal kokku saama. Tee peal juhtus nii mõndagi põnevat, kõigepealt peatati minu ees üks auto, kes oli kollase fooritule alt läbi sõitnud. Natukese aja pärast aga nägin ühte poistekampa minust möödumas. Ma ei tea, kas mul oli midagi viga või oli neil lihtsalt hea tuju, aga igatahes sellise aplodeerimise ja järele vilistamise au pole ma siin olles enne küll tundnud..
Kõik, mis on lõbus, saab kunagi otsa ja nii ma hakkasingi enne seitset Cañamero'de residentsist kodu poole liikuma, sest Reili pidi trenni minema. Kodus ootas mind järjekordne üllatus. Astusin tuppa, panin oma toast tule põlema, hakkasin asju ajama ja järsku vaatan, et üks poiss lehvitab mulle tänavalt. Mõtlesin, et mis jama see täna on, kuidas see üldse võimalik on?! Tõmbusin siis suurest ehmatusest aknast veidi kaugemale ja tegin uue katse õue vaadata. Poiss oli ikka seal. Enam ei pidanud mu närvid vastu ja hakkasin kõva häälega naerma. Ema tuli vaatama, et mis mul juhtunud on. Kustutasin tule ja kutsusin ka tema kaema. Aga keda enam ei olnud, oli poiss mu akna all. No sel hetkel tundus see küll nagu mingi nali olevat. Ühel hetkel on ja teisel enam pole. Nii ruttu ei saa ju ära kaduda. Ilmselt oli ta plehku pistnud sel hetkel, kui ma tule ära kustutasin. Siis saabus koju ka Maria, kellele ema kohe jutu ära rääkis. Maria ütles, et ta nägi jah seda, et see olevat keegi tema sõpradest olnud. Aga jah, nalja siin saab, nagu näha.
Õhtul läks Maria oma sõpradega välja, ma jäin koju, et talle natuke nii-öelda rahu anda, sest olles ise võõrustaja rollis olnud, tean ma täpselt, et vahel on seda hädasti vaja. Kudusin siis salli ja lugesin Eesti uudiseid, no see ACTA-asi ajab juba naerma vaikselt..
Kui isa reedeti töölt koju tuleb, minnakse siin peres tavaliselt pisikesse tapa-baari õlut või veini jooma, lapsed joovad muidugi coca-cola't ja nestea'd. Tapa'deks kutsutakse Hispaanias pisikesi suupisteid, mis on baarides väga populaarsed ja mida jagatakse tasuta joogi kõrvale. Need peaks õhutama söömise asemel inimesi just baarides edasi jooma. Minu arvates on see nipp neil väga hästi õnnestunud.

ühiskond

Hommikuti ootab sind kooli sissekäigu juures värske ajaleht, mida jagatakse tasuta. Ajaleht kannab nime "El Pais" - tõlkes riik.
Vihmaga on teed jubedalt libedad, nagu kõnniks kiilasjääl. Võib-olla sellepärast, et kõnniteed on asfaldi asemel kaetud hoopis mingisuguste plaatidega, mille liiki ma täpselt öelda ei oska. Küll aga kuivavad tänavad praktilist kohe, kui päike särama hakkab. Viimased päevad ongi vihmased ja pilves olnud, see pidigi siin õige talv olema - TALV! Talv ei ole ikka õige talv ilma lumeta. Ja praegu tundubki nagu oleks hoopis sügis, sest puhub tugev tuul, puud on lehetud ja pidevalt sajab. No sel aastal jääb mul siis talv vahele... Üks lüli tsüklist puudu. Ehk elab üle.
Inimesed on väga julged ja pealetükkivad. Ei jõua ühele küsimusele vastata, kui juba tuleb uus. Hakates sellele vastust mõtlema, suudavad nad juba sulle kolmanda ka ette puisata! Tuleb ränka vaeva näha, et nende rütmis püsida. Üldiselt siin eriti viisakust pole, sest kõik on kõigiga sõbrad. Vähemalt tundub nii. Esimesed kaks nädalat arvasingi, et kõik tunnevad kõiki, sest tänaval kõndides tervitas mind peaaegu igaüks, kellele otsa vaatasin. Nüüd olen seda pisut vältida püüdnud ja vaatan kõndides maha. On kindlam. Räägitakse ka palju. Ja kiiresti. Vahepeal tundub, et kas nad mõtlevad ka enne kui ütlevad, või lihtsalt ütlevad ja alles pärast mõtlevad, või ei mõtle üldsegi, mida ütlevad?! Sellest arusaamiseks peab vist hispaanlane olema. Heatahtlikkust on ka palju. See võib-olla ongi nende peamine erinevus teistest rahvastest, et nad ei peagi olema viisakad, kui näiteks minnakse mõnda ametlikku kohta (välja arvatud muidugi kuningapaleed ja teised taolised asutused, sest nendega ma pole kokku puutunud), siis suheldakse nagu sõbraga. Inglise keeles õpime ametlikku suhtlemist, kuid siin selline asi üldse vist puudub, nagu näha.
Koolis on ka teistmoodi kui meil. Kui tund lõppeb, siis vähemalt Vändras on kombeks ikka enne teised klassist välja lasta, kui ise sinna sisse astud. Siin sellist asja pole. Kohe kui klassiuks avaneb, joostakse tormates klassi, isegi, kui teised pole jõudnud veel tundi lõpetadagi. Lihtsalt kehtib põhimõte, et "kell lõpetab tunni" ja ongi kõik.
Baarides ja kohvikutes on eriti jube olla, sest kõik, mida ei anna süüa, lendab põrandale. Alguses ehmatas see küll päris hirmsasti, et kas nad tõesti ei hooli üldse sellest, et teised peavad pärast seda läbu koristama, ja et endal on ju ka kole vaadata ja istuda sellises keskkonnas. Aga no ju nad on siis harjund sellega, äkki on see nende kultuuri omapära?!
Kunstiõpetus käib ka äärmusest äärmusesse. Esimene kuu polnud meil midagi teha, istusime niisama tunnis ja üritasime kasvõi millegist aru saada, kuid tulutult. Nüüd on teised ajad. Saime eile inglisekeelse materjali, mida õpetaja meile lubanud oli, ja peame selle reedeks ära tegema. Materjali on 30 lehekülge ja iga lehekülje lõpus on umbes 5 küsimust. Korrutades viie kolmekümnega, saame 150 KÜSIMUST NELJA PÄEVAGA! TULE TAEVAS APPI! Ma tahaks päris teada, kas teised õpilased siin koolis ka nii suurt tööd peavad tegema, või on lihtsalt õpetaja meie peale vihane, et me selle tunni pärast probleemi üles tõstsime..

pole ammu näinud... küll ma olen paksuks läinud!

FUTURISM

29. jaanuar - Käisime järjekordselt Madriidis laadal, aga seekord koos Reili ja Margaga (Davidi emaga). Laada nimi on El Rastro.
30. jaanuar - Käisin jooksmas. Hispaanias keele tunni jaoks kirjutasin Eestist (hispaania keeles muidugi), Lolo (ema-poolne sugulane) ja ta pruut käisid lõunal.
31. jaanuar - Peale saksa keele tundi käisime Maria, Juan Carlose ja ta sõbraga jalutamas. Väga imelikud sõbrad on sellel "sõbral", igatahes me panime kolmekesi nende eest jooksu :) Kunstiõpetuses oli töö, mida me ei teinud.
1. veebruar - Käisime Jaime'ga jälle kunstiõpetusest rääkimas. Seekordselt arvasime, et asi on nüüd korras enam-vähem. Kahjuks mitte. Lõpetasin ka Eesti kunsta esimese töö. Jooksin.
2. veebruar - Alustasin kirjandit. Õhtupoole käisime Reili ja Davidiga spordipoodides.
3. veebruar - Koolis alustasime Reiliga raamatute vastamist, jõudsime 2 tunniga ainult esimese raamatu 2 küsimust ära vastata!! Peale kooli käisime jälle kunstiõpetusest rääkimas. seekord õppealajuhatajaga. Õhtul oli meie pool sleepover - pidu, peale mida ööseks jäädakse. Külla tulid Cristina, Juan Carlos, Reili ja David. Käisime poest pitsat ja cocat ostmas ning pidu võiski alata. Magama saime öösel umbes kella 3 ajal.
4. veebruar - Päev, mil kõik jõudis kohale. Kunstiõpetus hakkas vaikselt üle viskama, polnud ammu peret näinud, oma voodis maganud...
Ja siis jõudis kätte pühapäev!
5. veebruar - Käisime Prados. 8.00 äratus ja 9.00 Mostoles Centrali juures kohtusime teiste kannatajatega - Reili ja Davidiga. 20 minutit rongi-metroosõitu Madriidi, 20 mintutit jalutuskäiku ja kohal me olimegi. Muuseumo ees saime kokku Maria vanaisaga, kes on ka ise omamoodi kunstnik (kodus ilutseb seinal tema enda maalitud "Mona Lisa", lisaks veel paljud kujukesed, mida ta on valmistanud). Järjekord muuseumi oli omajagu pikk, aga kaua me ootama ei pidanud. Õpilastele oli sissepääas tasuta, pensionäridele 6 eurot ja tavainimestele 12 eurot, koos giidiga 19 eurot. Muuseumil on 3 korrust, millest kahel esimesel asuvad põhilised vaatamist väärivad teosed. Kohe sisse astudes nägime kuulsat teost kahe erineva kunstniku näol - "Aadam ja Eeva". Veidi kaugemal asus aga "Kolm graatsiat". Palju oli maale Hispaania ajaloost, Kreeka mütoloogiast, surnud Kristusest. Nägime paljude kuulsate kunstnike teoseid, nagu El Greco, Velazquez, Rubens, Goya, Rembrandt, van Dyck. Eriti jäi meelde Goya teos "The Naked Maja". Prados viibides tundsin küll ennast nagu oleksin ilus, tark, intelligentne ja väärin suursuguste teoste imetlemist. Kunstiõpetuse õpikust võib-olla ei tundugi need maalid nii huvitavad kui päris elus. Uskuge mind, see on ikka midagi hoopis teistsugust!
Peale muuseumit asusime teele vanavanemate juurde, kus pidime lõunatama. Kuna aga kell oli veel vähe (13.00), siis mõtlesime, et vaataks vähe Madriidi linna. Hüppasime läbi ka ühest kohvikust, kus tegime värskendava joogi ja pisikese saiakese.
Tähelepanek!
Enamus saiakesed ja koogid sisaldavad shokolaadi. Võib-olla on nii ka Eestis, aga ma pole tähele küll pannud. Kui tagasi tulen, siis uurin.
Jalutasime edasi ja peagi olimegi kohal. Madriid on ikka müstiliselt ilus ja võrratu! Kui ma väga hästi hispaania keelt oskaks, siis tuleksin siia kunagi elama.
Lõuna oli rikkalik nagu ikka. Seekord oli menüüs kana, kuid peale selle oli laual veel pirukas, seened, baguette ja kõike muud head ja paremat. Mõtlesin, et peaks hakkama ka söögist pilte tegema, aga pärast pere mõtleb veel, et täitsa lolliks läinud! Eks ma salaja üritan kunagi.
Kui lõuna söödud, oli käes kohvitamise aeg. Kohvi kõrvale pakuti pisikesi shokolaadiga kaetud ja katmata lehttaignasaiakesi - oivaline! Kuidas sellest suudab ära öelda?! Nautisime üksteise seltskonda ja kuskil 5 ajal läksime ema, isa ja Anaga Xanadu'sse. Maria ja David läksid metrooga koju, sest nad pidid õppima. Me aga nautisime taaskord odavate hindade lõhna. Tagasitulles pargiti auto meie kodu juurde ja mindi Reilit saatma. Astusime ka mõneks ajaks nende poole, seal käib parajasti remont ja igal pool oli 10 kilo tolmu nagu Reilile meeldib ikka öelda. Ajasime veidi juttu ja tulime siis koju. Õhtul olin ikka päris väsinud, sest nädalavahetusel polnud õieti magada saanud.

MUSEO DEL REINA SOFIA

TÄNA, 6. veebruar - hommikul sain tavapärasest veidikene kauem magada, sest pidin kooli alles kella 8.40ks minema. Ees ootasid Residencia de Estudiantes ja Museo del Reina Sofia. Kui eilne muuseum  kõneles aastatest 1100-1800, siis tänane oli ainult uuema kunsti päralt. Kubism, dadaism, sürrealism, abstraktsionism; Pablo Picasso, Salvador Dali, Juan Gris. Picasso teos "Guernica" on ilmselt muuseumi kõige kuulsaim ja vaadatuim töö, mis püüab pilke oma suursugususe ning eelkõige traagilisuse poolest. Maali peetakse rahu kehastuseks, see räägib sõja jubedusest ning on saanud monumentaalse väärtuse, olles meeldetuletus sõja tragöödiatest. Picasso eesmärk seda luues oli tuua maailma tähelepanu Guernica pommitamisele sakslaste poolt Hispaania kodusõja ajal, kus said surma paljud tsiviilelanikud.
Nüüd läksin kole teoreetiliseks, isegi wikipeedia on lahti, sest ennast hakkas päris huvitama. Muidu mulle selline kunst ei meeldi, aga kui ta omab kindlat tähendust, võib ta isegi päris huvitav olla, nagu näha.
Nüüd olen kodus ja kirjutan teile nädala taguseid sündmusi.
Olen sel nädalal raske valiku ees, kas külastada Segoviat/Avilat või minna Maria ja ta sõpradega pidutsema. Kui valiksin esimese, siis oleks kindlasti Maria mu peale jõle vihane, aga kui valiksin teise, siis jääks mul üks imeilus linn nägemata...