Nüüd on see siis käes. Nüüd olen kodus. Kõik on kuidagi imelik. Selline tunne on nagu poleks ära olnudki, kuid tegelikult tean, et viimasest korrast, mil oma toas oma voodis magasin on möödas juba kolm kuud. Täna on 1.aprill ning kuu aja pärast pean alustama eksamitega. Ma arvan, et järgi õppimine ei saa kerge olema, aga ma üritan anda endast parima.
Hispaaniat jään meenutama ainult heaga. Seal olles tundus mulle nagu oleksin kuskil muinasjutus, aga kõik oli ju tegelikult ehtne. Kui mul oleks võimalus sinna tagasi minna, siis kasutaksin seda kindlasti. See on tõesti vapustav riik, mis siis, et seal praegu suured rahutused ja streigid on, aga kus siis poleks, isegi Eestis on. Tagasitulek möödus õnneks õnnelikult, kuigi uudistes öeldi, et paljud Hispaania lennud on tühistatud ning et Frankfurdi lennujaamas oli streik toimunud. Õnneks meil probleeme ei tekkinud. Väike probleem oli küll Madriidi lennujaamas, kus pidime ühest kohvrist 10 kg eemaldama, kuna see olevat liiga raske olnud. Seetõttu jäid praegu kõik meie õppimisvahendid sinna, kuna need andsid kohvrile kõige rohkem kaalu. Ja kui juba Frankfurdis olime, siis tuli mulle muidugi meelde, et ka lennupiletid ja kõik muud piletid, mis ma seal olles ostsin, jäid loomulikult minu kooliasjade vahele. Ma loodan, et minu pere saadab need mulle tagasi nii ruttu kui võimalik. Täna sõitsid nad aga Valenciasse puhkama. Soovin neile head puhkust, aga hüvasti ma veel jätta ei taha, sest nende kolme kuu jooksul olid nad mulle pereks ja selle eest ei oska ma neid kuidagi tänada. Loodan ainult, et näeme varsti jälle.
Selline oli siis minu reis. Selle blogiga jätan ma nüüd hüvasti, sest olen tagasi Eestis ja valmis õppima rohkem kui kunagi varem. Oli tore aeg see kolm kuud ning jääb kindlasti igaveseks meelde.
HÜVASTI, HISPAANIA!
TEQUIERO MUCHO!
