3 kuud Hispaanias: nädalavahetus suur-hispaania-pere seltsis

Sõbrapäevaga jätkates.. Õhtul oli romantiline perekeskne õhtusöök. :) Väga armas, rahulik ja vaikne.

Kes veel ei tea, siis kolmapäev, 16. veebruar oli meie jaoks ajalooline, sest sai täis pool aega, mil me Hispaanias oleme. 44.päev, peale mida jääb veel 43, 42, 41... Küll see aeg läheb kiirelt!

Reede hommik oli väga huvitav. Peale kolmandat tundi lahkusime Mariaga koolist, sest läksime ta väikse õe karnevali vaatama. Väga vahva üritus, teistsugune jällegi kui meil. Sarnaneb see veidi meie Eesti rongkäigule, kus pannakse selga erinevad kostüümid ja seejärel näidatakse neid rahvale. Karnevali teemaks oli 'maailma riigid', esindatud olid erinevad rahvad: aafriklased, valgevenelased, lõuna-ameeriklased ja nii edasi ja nii edasi, kõiki ma päris ära ei tundnudki. Igatahes, kuna Maria õde käib ESO viimases klassis (ESO on 1.-6. klassini), siis oli nende klass riietatud leina-kostüümidesse. Karnevali lõpus põletati ära kooli sümbol, mille lapsed olid ise teinud, ja Ana klass, olles viimast aastat seal koolis, pidi siis seda leinama. Kui ma õigesti aru sain..

Reede õhtu oli samuti huvitav. Käisime oma pere ja pere sõpradega baaris flamenkot kuulamas, elava muusika näol. Lootsin tantsu ka näha, aga seekord jäi see tulemata. Mõnus õhtu mõnusa muusika saatel.
Laupäev aga algas taaskord varakult. Kell 8 oli äratus ja pool 9 saime rongijaamas kokku Reili perega, et üheskoos Palacio Real de Madrid'i külastada. Varakult seepärast, et hiljem oleksime pidanud oi, kui kaua järjekorras sissepääsu ootama. Kõigepealt aga läksime hommikust sööma. Tüüpiline Hispaania hommikusöök - churros & porros con chocolate (churros ja porros shokolaadiga). Kusjuures shokolaad ei mitte hõrgutiste glasuuriks, vaid seda juuakse kohvitassist. Vedel shokolaad on siin üldse väga populaarne, seda süüakse/juuakse pea iga päev, nagu meil kakaod, kohvi või teed.
Seejärel suundusime kuningapalee poole.Sellises rikkuses tahaks ise ka elada. Lihtsalt võrratu! Kahjuks ei tohtinud seal pilte teha, nii et kui näha tahate, peate ise külastama, milles pole tegelikult midagi halba, sest Hispaania on Põhjamaa inimese jaoks unistuste maa, kui nii võib öelda. Küll aga tegin mõne pildi väljaspool paleed.

Järgmine peatus - Almudena katedraal. Selles me väga kaua ei peatunud ja suundusime edasi Sabatini aeda, mis on osa kuningalossist. Seal saime suure ehmatuse osalisteks. Istusime Reiliga ühel pool pargiteed ja teised istusid teisel pool. Puhkasime jalgu. Järsku tulid meie juurde 3 tüdrukut, ulatasid meile paberid ja pastakad ja ütlesid, et me alla kirjutaks. Paberil oli kirjas, et annaksime allkirjad lastekodu laste heaks või puuetega inimeste, ma täpselt ei mäleta ja ei jõudnud lugeda ka. Algul ei saanud me midagi aru ja mõtlesime, et see on ohutu. Aga siis... Järsku hõiskasid Maria ja teised meile: "NO NO, DON'T DO ANYTHING!" Mis see siis nüüd on, mõtlesime. Kuna me ei teadnud, mida teha, siis andsime neile paberid tagasi ja ütlesime, et ei, me täna ei kitjuta midagi. Tüdrukud läksid minema. Tegelikult on siis sellega lood nii. Tüdrukud on vanuses 13-15 arvatavasti, inglise keelt ei oska, aga tüssata küll. Käiakse ringi, paberid peos, ja palutakse turistidel nendele alla kirjutada. Paberil on kiri kahes keele, inglise ja hispaania. Inglise keeles on öeldud, et anna allkiri vaeste laste või puuetega inimeste või muu taolise toetuseks. Peale alla kirjutamist pead sa aga neile raha andma, mida nad loomulikult ühelegi vaesele ega lastekodule ei anneta, vaid hoopis oma tasku pistavad. Oh õudust, mis meist kahest oleks saanud, kui me tol hetkel üksi oleks olnud.
Ehmatus möödas, läksime jamon'i muuseumi. Tegelikult see mingi muuseum polnudki, vaid hoopis lihapood, aga nimi siis selline. Sealt ostsime sinki, juustu ja saia, et Plaza de Espanjal pikniku näol lõunat süüa. Mõnus päike, soojus ja inimesed. Muide, päike on siin juba päris eredaks läinud. Varsti tuleb päikseprille kandma hakata, et mitte silmi rikkuda. Vastu päikest vaadates hakkasid ikka silmad korralikult vett jooksma, nii et teised mõtlesid, et kas mul on koduigatsus, et ma nutan :D.
Peale lõunasööki - Egiptuse Deboni tempel, mis on kingitus Madriidile Egiptuselt.
Seejärel käisime Correos' tornist linna panoraami vaatamas. Imeilus, seal mängisime natuke modelle ka. Nalja peab saama ;)
Hakkasimegi kodu poole minema. Olime üpris väsinud, aga ega päev veel läbi olnud. OH EI! Õhtul ootas meid pidu! :D Koduteel nägime veel veidi karnevali, mis ei olnud nii suur, kui Jõulupühade ajal, aga siiski vaatamist väärt. Aega meil aga sellele pühenduda polnud ning seetõttu ei oska sellest ka lähemalt rääkida. Aga karnevale pidi minu siinoleku jooksul veel tulema, eks ma jään ootama.
Kodus sättisime end valmis ning pool 12 saime ühe toidupoe ees kokku Reili ja Davididga, et üheskoos peole minna. Seekord oli valitud salsaklubi nimega La Habana. Väga mõnus, järjekordselt teistsugune kui meil. Tantsiti mitte tüdrukud ja poisid omavahel, vaid ikka nii nagu vanasti. Mehed kutsusid naisi tantsima, nagu peaks olema ka praegu. Lausa kahju, et vanad kombed hääbuma hakkavad. Peo alguses oli tund aega ka salsa õppimistund, kus siis õpetati põhiliigutusi. Huvitav kogemus! Koju jõudsime kuskil 3 ajal.
Täna käisid vanaema ja vanaisa meil lõunat söömas, vahetasime eilseid muljeid ning nautisime üksteise selktskonda.
Mõnus nädalavahetus suure-hispaania-pere seltsis!