Tuesday, March 27, 2012

APPI, MA PEAN KOJU TULEMA !

Viimane kord kirjutasin juba nädal tagasi. Õudne lihtsalt kui kiiresti aeg lendab. Alles oli ju märtsikuu algus ja nüüd juba läheneb kolmekümnes. Nüüd kui tagasituleku aeg käes, ei tahagi enam eriti Hispaaniast loobuda. See on tõesti väga ilus maa. Hispaania keele tunnis esmaspäeval me ei tegelenud tavalise tunnitööga, vaid rääkisime oma riikidest, tegime kokkuvõtteid siin oldud aja kohta, andsime oma arvamuse Hispaaniast ja hispaanlastest. Õpetaja rääkis, et Hispaania on võrratu selle poolest, et siin on väga palju erinevat loodust natuke igast Euroopa riigist. Kui Reiliga sellele mõtlema hakkasime, siis tõesti tundus meile, et see on tõsi. Põhjas on kõrged mäed, kus on palju lund, mis meenutab Eestit ja Põhjamaid, Madriidi ümbrus sarnaneb veidi Saksamaa ilmaga ja lõunas on ju puhta kuum elada nagu Türgis, Kreekas või Itaalias. Müstiline maa see Hispaania. Sellepärast siit ongi nii kahju lahkuda. Tõesti on!
Nädalavahetus osutus hoopis teistsuguseks kui olime plaaninud. Reedel pidin minema ühe Maria sõbranna sünnipäevale, aga kuna laupäeval oli plaan minna Avilasse, siis mõtlesin, et olen parem kodus ja puhkan end laupäevaks välja. Aga ei, kus sa sellega! Ema-isa pakkusid, et kas ma ei tahaks minna Reiliga peole, et viimane nädalavahetus meelde jääks. Helistasin siis Reilile ja küsisin, et kas ta on nõus minuga kaasa tulema. Õnneks oli vastus jaatav. Sättisime siis endid üles ja nii me läksimegi. Hommikul jõudsime koju kuskil 7 ajal kui ma õigesti mäletan. Reili jäi muidugi meile ööseks, või noh, mis ööseks, hommikuks, et otse Avilasse minna. Kuna aga ema-isa ootasid hommikul kuni meie üles ärkame (mina ärkasin kella ühest ja Reili kell pool 3), siis ilmselgelt jäi Avila seekord ära :D. Aga no õnneks ma kavatsen Hispaaniasse kindlasti tagasi tulla, nii et Avila on siis minu esimene sihtkoht. Laupäeval käisime veel viimast korda vanaisa ja -ema juures. Koos Reiliga muidugi. Kõik on väga kurvad, et me ära läheme. Ja muidugi meie ka. Viimased 2 nädalat on üldse selline hüvastijätmis-meeleolu olnud. Ega see hea ei ole, aga no seda suurem on jällenägemisrõõm, kui uuesti kokku saame. Näete, ma pole isegi veel lahkunud, kuid juba mõtlen tagasi tulemisele... Igatahes jätsime siis abuelo'dega hüvasti ja sõitsime koju, et ennast uueks peoks valmis sättida. Muide selline see elu siin pidigi olema. Ühelt peolt teisele :D. Seekord läksime isa noorte sõpradega. Ja mitte Mostolesse, vaid Alcorconi, mis on samuti üks Madriidi äärelinnadest. Eriti kaua me seal ei olnud, sest autojuht pidi hommikul tööl olema. Muide, üks huvitav fakt jälle. Hispaania pidu lõpeb ALATI hommikusöögiga. Kuna peod kestavad siin varaste hommikutundideni, kuue, seitsme või kaheksani, siis peale pidu on kombeks minna kuskile kohvikusse hommikust sööma. No Hispaania on ikka õige pidude maa, mulle polegi valetatud :D. Aga nädalavahetus jäi tõesti meelde. Loodan, et igaveseks.
Tunded on küll praegu kahevahel. Nagu tahaks tulla ja ei tahaks ka. Siin on ju soe ja peod ja ilusad inimesed ja PÄIKE. Ja Eestis külm, lörts, kool, eksamid ja Vändra pidi isegi ühe järve võrra rikkam olema. Aga samas tahaks juba peret näha, praegugi lähevad silmad märjaks kui nende peale mõtlen.. Aga pole midagi, võtan nendest viimastest päevadest veel mis võtta annab ja tulen tagasi rõõmsamana kui kunagi varem.
Täna tegime ka oma hispaania keele õpetajatega pilte, et hiljem neid vaadates saaks kõike meenutada. Ilm on ka juba igapäevaselt ligi kolmekümne kraadi ringis. Oeh, väga raske on siit lahkuda...

Tuesday, March 20, 2012

Viimased päevad lähenevad

Neljapäeval, nagu juba eelnevas blogis mainisin, oli Skype-konverents Eestiga. Vestlust segasid küll mõningad tehnilised probleemid, kuid peale poolt tundi pusimist sai ka Eesti heli kuulda.
Reedel saime lõpuks oma Segovia katedraali postri esitatud. Tegelikult oleksime seda pidanud tegema juba üleeelmisel reedel. Igatahes, tehtud see nüüd on. Koju jõudes, leidsin eest Maria täditütre Monica, kes oli tulnud meile lõunat sööma. Kuna aga olime Reili ja kahe klassikaaslase, Nadia ja Irinaga kokku leppinud, et lähme 15.15 Madriidi, siis kaua ma tema seltskonda nautida ei jõudnudki. Niisiis, 15.15 saime raamatukogu juures kokku ja tormasime rongi peale. Rong Madriidi sõidab kuskil 20-30 minutit. Madriidi jõudes läksime kõigepealt McDonalds'isse, et midagi hamba alla saada ning seejärel otsisime üles Retiro pargi, kus tegime väikse pikniku. Peale piknikku sõitsime paadiga Retiro pargi tiigis (kui nii võib öelda). Nalja sai palju, sest hispaanlannad polnud paadi juhtimises just kõige osavamad ja seetõttu anti juhtimine üle eestlastele, kes olid selles vallas vähe targemad. Kui sõidud sõidetud, jalutasime veidi Madriidis, peamiselt calle Serrano'l. Serrano tänav on Madriidi kõige kallimate poodidega tänav (Gucci, Dior, Dolce&Gabbana, Ferrari, Prada...). Nüüd on siis Hispaania rikkused ka ära nähtud, võib vaikselt koju hakata tulema :)
Laupäeval käisime Alcala de Henares'es. Startima pidime kell 10, aga kuna hispaanlased pole eriti osavad kella tundmises, siis startisime hoopis kell 11. Seekord polnud mu reisikaaslasteks mitte Maria ja ta pere, vaid hoopis üks nende peretuttav Iliana, Ikeri ema. Iliana on pärit Mehhikost, nii olen midagi ka Mehhiko kohta teada saanud. Alcala de Henares on "Don Quijote'i", Cervantese ja kuulda Alcala ülikooli linn. Ega midagi rohkem seal eriti vaadata polnudki. Ülikool, katedraal, Plaza Mayor ja ühe ülikooli asutaja palee. Palee polnud suur, suursugune ega võimas nagu Madriidis, aga palleks kutsutakse seda sellepärast, et on kaunistatud samamoodi nagu tol ajal, kui see maja ehitati. Üks eriline omadus selle paleel siis on. Nimelt pole see dekoreeritud marmori, kulla ja ei veel millega, vaid kõik kaunistused ja dekoratsioonid on modelleeritud odavate materjalidega, enamjaolt lihtsalt puidu peale joonistatud. Niimoodi oli dekoreerimine odavam, aga lõpptulemus ikkagi "peaaegu" sama, mis kaunitel kuningapaleedel. Üleüldse oli sellel majal väga huvitavaid dekoreerimisvõtteid kasutatud, näiteks pime tuba oli tehtud valgemaks peeglit kasutades. Peegel oli asetatud akna vastasseina, nii et kui valgus tuppa langeb, paistab see otse peeglisse, mis omakorda tunduvalt tuba valgendab. Lihtsaid võtteid kasutades suursugune keskkond. Väga vinge!
Tagasitulles tegime väikse poetiiru ning õhtul, nagu ikka nädalavahetustel, tegime baaris paar coca-colat.
Pühapäev mulle meeldis. Käisime ühes suures-suures pargis piknikku pidamas koos Maria kahe klassivenna (kaksikutega) ja nende sugulastega, pluss muidugi kõikide pered. Maria ja kaksikute pered tunnevad üksteist juba kaua-kaua aega ning on väga head sõbrad. Park kannab nime El Soto, ning ongi selleks, et seal piknikke ja perekondlikke koosviibimisi korraldada. Mulle öeldi, et väga tihti peetakse seal ka sünnipäevi ja et ka Maria ning ta pere on nii mõnegi sünnipäeva siin pidanud. Mulle jättis see koht igatahes väga hea mulje. Ümberringi oli juba mõnusalt roheline, puud vaikselt õitsevad, linnud laulavad. Ainuke, mis oleks võinud olla teisiti, oli tuul. Me vist hõiskasime Reiliga selle 30-kraadi üle liiga vara. Nüüd on külmad ilmad tagasi tulnud. Tuul on väga jahe ja vaevalt, et me enam päevitunutena tagasi Eesti jõuame. Pärast läksime kaksikute poole magustoidule ja kohvile. Mõnus päev mõnusa seltskonnaga!
Esmaspäeval oli Isadepäev ja seetõttu ka vaba päev. Kasutasime seda ära, et Madriidi suveniire ostma minna. Kõigepeale aga läksime hommikust sööma, sest kuna oli isadepäev, siis kes selle puhul ikka hommikust kodus sööb. Üle pika aja sai taaskord pannkooke maitsa. Oi, kui head need maitsesid! Seejärel suundusime Madriidi. Ostus sooritatud, läksime Fuenlabradasse, mis on Mostolese kõrval- ja Madriidi äärelinn, kohta nimega Brutus lõunat sööma. Kõik selle koha juures oli suur: söögid,  lauad, menüü, dekoratsioonid, kausid jne. Tellisime 8 inimese peale ainult salati, ühe hot dogi, ühe hamburgeri ja ühe võileiva, aga kõht oli lõpuks nii täis, et enam sinna küll midagi poleks mahtunud. Mina kaamerat seekord kaasa ei võtnud, küll aga tegi Maria paar pilti nendest suurtest burgeritest ja hot dogidest. Üritan mälestuseks mõned hankida, sest NEED OLID TÕESTI SUURED! Seal sain ka oma perelt lahkumiskingi, EHTSATE HISPAANIA PÄRLITEGA KÕRVARÕNGAD!!! Mul lihtsalt ei ole sõnu, kui tänulik ma neile kõige selle eest olen, mis nad mulle selle kolme kuu jooksul pakkunud on. Üritan oma tänu kuidagi ikka välja ka näidata. Väiksed mõtted mul peas juba tiirlevad, aga nendest lähemalt siis, kui need teoks hakkavad saama... Hiljem, nagu ikka, tuldi meile kohvi jooma ja magusat sööma. Ilma magusata poleks hispaanlased õiged hispaanlased.
Tänane hommik ajas paljugi segadusse. Tundus, nagu oleks esmaspäev, aga tegelikult on ju teisipäev. No seda sellepäras, et eile polnud kooli. Mariaärkas hilja, nagu tavaliseltki, aga seekord ikka tõesti väga hilja, sest ta arvas, et on esmaspäev ja seetõttu võib kaua magada (tavaliselt magab ta esmaspäeviti kauem, ilmselt puhkab nädalavahetusest). Oleksime peaaegu kooli hiljaks jäänud, aga õnneks seda ei juhtunud. Kuna trimester hakkab lõppema, siis tundides me eriti midagi ei teinud - võtsime eelmise trimestri kokku ja vaikselt alustasime juba uut.
Reedel ootab mind taaskord ees Madriid ning ka ühe Maria sõbranna sünnipäev. Laupäeval kavatseme minna Avilasse, seekord koos Reili ja tema perega. Pühapäeval pidime külastama sugulasi ja nii lõppebki mu viimane nädalavahetus Hispaanias.. Kurb, aga tõsi... Varsti näeme!!

Wednesday, March 14, 2012

Cuenca & jõusaal

No nüüd on küll häbi, lubasin nädalavahetusel kirjutada, aga kahjuks polnud piisavalt aega. Kõik päevad on paksult tegemisi täis ja arvuti jaoks polegi enam aega.
Reedel käisingi jõusaalis nagu plaanitud. Sinna jõudes asusime algul trenažööride kallale. Pool tundi seal nikerdamist ja siis algas Stepi-tund. 60 minutit puhast marssimist, ja ma pean ütlema, et ma pole kunagi nii palju higistanud kui peale seda tundi. Aga see polnud veel kõik. Peale seda oli pool tundi pausi, kosutasime end veidi ja siis algas 60 minutit Bodycombatit, midagi poksimise ja aeroobika segust. Käed on koguaeg püsti ja selline pinge on peal, et tunni lõpus ei jõua isegi korralikult venitada. Ilmselt oli seda kõike esimese korra jaoks liiga palju, sest pühapäeval ei suutnud ma normaalselt kõndida, vaid lonkasin, kuna säärelihased lihtsalt ei pidanud vastu. Õnneks kadus valu kahe päevaga ära ja teisipäeval polnud sellestenam jälgegi.
Laupäev möödus väga vingelt. Ärkasime 7st ja kell 8 oli start. Käisime Cuencas, Madriidist 180 kilomeetrit kagupool. See on linn kalju peal, aub kahe jõe, Jucari ja Huecari vahel. Üle Huecari jõe viib sild Puente de San Pablo, Juan del Pozo kanjonist imelisse linna. Enne linna minekut, külastasime ka Encantada de Cuenca't. See on linn, kus asub looduse poolt voolitud kivimid. Cuenca pole küll taoline ajaloolinn nagu Segovia või Toledo, aga ta on eriline just maastiku ja kanjonite poolest. Linnadest, mida siin külastanud olen, on see igatahes minu lemmik. Peale linnakülastust peatusime Ventana del diablo's, kus sai nautida imelist vaadet maastikule. Lisan ka pilte.
ENCANTADA DE CUENCA

MARIA KIVIMERERANNAS PÄIKEST VÕTMAS

PUENTE DE SAN PABLO
RIPPUVAD MAJAD (CASAS COLGADAS)
RESTORAN KANJONIS
SEENED

KROKODILL JA ELEVANT NINAPIDI KOOS
HÜLGEPOISS
VENTANA DE DIABLO
MAJA 14.SAJANDIST
CUENCA
KUULUS CUENCA LIKÖÖR
SELLISED UKSED SIIS
Pühapäeval sai õnneks kauem magada. Lõunatasime taaskord pere seltsis. Seekord tulid külla vanaema, vanaisa, onu ja onu naine, kes on muideks jaapanlanna. Nii et esindatud oli paljud rahvused. Õhtupoole läksime peretuttavate juurde jalgpalli vaatama ja pitsat sööma. Seal leppisime ka juba järgmise nädalavahetuse plaanid kokku. Loodetavasti lähme Alcalasse, mis on ka üks linn, aga Madriidile lähemal.
Esmaspäev oli metsikult soe. Termomeeter näitas tänaval isegi kohati +30, aga õhk nii soe ikka veel pole. Sooja ilma puhul käisime Reiliga jalutamas ja istusime paar tundi pargis, kuulasime muusikat ja nautisime niisama kaunist loodust.
Teisipäeval pidin saksa keelde minema, aga kuna olin üsna väsinud, siis jätsin selle korra vahele. Neljapäeval on koolis Skype-vestlus Eestiga. Loodame parimat. Õhtul aga külastasin taaskord jõusaali. Seekord vesivõimlemine ja aeroobika. Päris mõnus oli. Peaks vist Eestis ka endale sobiva treeningkoha leidma ja seda külastama hakkama.
Seekord siis kõik. Loodan, et ma teid päris unarusse ei jäta sooja ilma ja internetipuuduse tõttu. Kõike paremat!

Thursday, March 8, 2012

töö, töö ja veelkord töö

Pean ära mainima, et inglise keele eksami hindeks sain 9,2. Muy bien, öeldi selle kohta. Teisipäevane inglisekeele eksam läks ka üsna hästi, loodan vähemalt sama head, kui mitte paremat hinnet saada. Kolmapäeval pidime Reiliga inglise keeles valmistama ette 5-minutilise presentatsiooni mingil teemal. Valisin Eesti, Reili Tallinna. Oma majad, aiamaad, aiad, saunad ja madalad temperatuurid - nendest rääkides vaadati meid nagu me oleks tegelased Marsilt. Naljakas mõelda, et siinne ühiskond on juba nii linnastunud, et isegi ei teata enam, kuidas näeb välja iseendale toidu kasvatamine. Ja mina veel arvasin, et eestlased hakkavad linnastuma. Minu arust on meil ikka arenemisruumi veel küllaga. Aga loodan, et mitte kunagi ei kao ära aiamaade traditsioon. Võib-olla see ongi kauaotsitud Eesti Nokia?!
Viimasel ajal olen pidevalt väsinud. Ehk sellepärast, et lõpp hakkab lähenema. Nii reisi lõpp kui ka kooli lõpp. Stressitase järjest tõuseb, nagu tänapäeval öeldakse. Homme külastan esimest korda jõusaali, ehk saan sealt pisut jõudu juurde. Praegu on katedraalitöö minust energia välja imenud. Need, kes ei mäleta, siis peame Reiliga tegema postri mingi gooti stiilis katedraali kohta, valisime selleks Segovia, aga meie õnnetuseks ei leia me kuidagi internetist inglisekeelset materjali katedraali kohta. Ühe päeva töö on märkamatult veninud juba kolmele päevale. Iga sõna tõlgime google translate'iga. Saaks sellega juba ühele poole, oleks ehk tuju vähe rõõmsam.
Täna lõpetasin ka "Ego" lugemise. Polegi sõnu selle raamatu kohta, osalt väga läila, aga samas on sel ka sügav mõte. Ei oskagi seisukohta võtta, peab natuke sellele mõtlema, et raamatu mõttest aru saada. Järgmisena võtan ette Raimond Kaugveri "Kas ema südant tunned sa?". Reili ütles, et pidi hea raamat olema. Ta vähe tublim kui mina. Ühe raamatu võrra ees must. No ma ütitan kõigest väest järele jõuda.
Laupäeval on plaan külastada Cuencat. Linn kaljude vahel. Küllaltki Madriidi lähedal. Ootan juba põnevusega, sest piltide põhjal, mis mulle näidati, paistis see taaskord imekaunis linn olevat. Aga mis siin siis kaunis pole?! Minu arvates on kõik!!
Praeguseks kõik, homme loodetavasti saate uusi uudiseid mu jõusaalis käigust. Või kui mitte homme, siis nädalavahetusel kindlasti.

Monday, March 5, 2012

tere jälle

Reede oli kunstipäev. Lõpetasin kõik Eesti kunstiõpetuse tööd ning nüüd olen loodetavasti selle ainega ühel pool. Laupäeva hommik oli vaikne, ärgates lahendasin inglise keele ülesandeid (sest teisipäeval on eksam), päeval jõudsin perele veel Google'ist Eestit näidata, ning õhtul suundusime ühe pisikese linna poole, et seal sugulaste juures õhtustada. Nende kodu oli ikka hoopis teistsugune kui ma Mostoleses näinud olen. See sarnaneb juba rohkem Eesti omadele: palju ruumi, mitu korrust, ridaelamud. Väga mõnus, hubane ja soe kodu. Ühe asja pean ka veel kindlasti ära mainima. Nimelt seda sugulast, keda me külastasime, kutsutakse peres Terminaatoriks. Ilmselt sellepärast, et ta pidevalt teistest üle räägib. Kuigi siin räägivad niikuinii kõik kogu aeg üksteisest üle. Temperament selline! Koju jõudsime alles kuskil 1 ajal, sest teatavasti süüakse siin õhtust väga hilja.
Pühapäev möödus täielikult kodus olles. Hommikul tegin veel viimaseid inglise keele ülesandeid ning õhtupool alustasin kolmanda raamatu lugemist, kannab see nime "Ego". See on vist esimene raamat, mida ma nii süvenenult lugenud olen. Ühe päevaga tervelt pool raamatut. Tavaliselt ei suuda ma üle 2-3 peatüki päevas lugeda, aga see on raamat, mis lihtsalt sunnib edasi lugema. Natuke tuleb selle lugemine mulle ka kasuks, nimelt räägib see kaudselt Hispaania eluolust. Päris mõnigi asi tuleb tuttav ette.
Pühapäeval sain lõunakohvi kõrvale midagi väga maitsvat. Isetehtud pontsikusaia kaneeli- ja suhkrukastmes. MMMMMM...! Oivaline! Peaks vist neilt peale croqueta'de retsepti ka selle magustoidu oma küsima...
Tänane päev möödus aga see-eest töökalt. Homne inglise keele eksam on närvid ikka päris seest söönud juba. Ma imetlen siinsete õpilaste võimekust nii palju korraga õppida. Siin riigis pole väikseid kontrolltöid ega tunnikontrolle nagu meil Eestis. Siin on suured eksamid kolme kuu jooksul õpitud teemade peale. Nii ma siis õppisingi täna nii sõnu, aegu, väljendeid... ühesõnaga kõike, mida inglise keeles õppida annab. Kolmapäevaks peame inglise keele suuliseks tunniks ette valmistama ettekande ükskõik, mis asja kohta. Mina valisin selleks asjaks Eesti. Loodan, et klassikaaslastele mu ettekanne meeldib ja vastukajaks tuleb ikka palju küsimusi.
Üks suur ehmatus oli mulle see, kui kallis on siin maal keskharidus. Ma ei tea, kas see on nii ainult siin koolis või ka mujal õppeasutustes. Igatahes öeldi mulle, et iga õppeaasta alguses tuleb koolile maksta kuskil 500-700 eurot õppemaksu, lisaks veel õpikute ja töövihikute raha (umbes 30 eurot iga õpiku pealt). ÕUDNE! Ma loodan, et ma sain millegist valesti aru, sest selliseid summasid ma küll ette ei kujuta. Eestis räägitakse sellistest summadest ikka alles ülikooli astudes/seal olles, aga siin juba gümnaasiumi ajal. Hetkel olen küll õnnelik, et ma eestlasena sündisin.

Thursday, March 1, 2012

plirts-plärts, käes on märts !

ainult üks kuu veel... ja siis olen juba Eestis, sulalume ja madala päikese keskel. kui kahju!  reis võiks ainult ühe nädala kauem kesta, siis saaksin ka Valenciasse, randa! 30.märtsil, siis, kui meie tagasi sõidame, hakkab Maria pere kohvreid pakkima ning sõidetakse nädalaksValenciasse puhkama. JA MINA ??!!! olen ilmselt sel ajal juba Eestis. aga ükskord tulen ma siia kindlasti tagasi. KINDLASTI!
praegu on siin imelised ilmad. päike paistab absoluutselt iga päev, mõnus +20 paitab nägu ja käsi. varsti lähme Reiliga kasvõi parki päevitama, kui muid kohti meile ei pakuta :D. viimased päevad on lihtsalt tõestanud, miks ma siia tulla tahtsin. loodan, et märts läheb võimalikult aeglaselt, sest ma ei taha siit veel ära tulla, mitte mingil juhul. nüüd võiks veel ainult pere ka mulle külla tulla, ja kõik oleks perfektne! ELU MISSUGUNE!
eile tegime Reiliga suurema ostutuuri, tundus, et ostsime vist terve magusaleti tühjaks. soolase peale lähme alles märtsi viimasel nädalal. me ei tahaks mitte kedagi ilma jätta, aga kahjuks on meie kohvrite max lubatud kilod 23, nii et kes nänni tahab, olgu käbelt 30.märtsil lennujaamas.

PS! minust saab ilmselt IT-spetsialist, sest suutsin oma arvuti korda teha, ja seda kõigest paari hiireklõpsuga. nii et, kes IT-ga abi vajab, võib varsti julgelt minu poole pöörduda ;)

OLGE RÕÕMSAD, SEST MINA IGATAHES OLEN! ;)