Tuesday, March 27, 2012

APPI, MA PEAN KOJU TULEMA !

Viimane kord kirjutasin juba nädal tagasi. Õudne lihtsalt kui kiiresti aeg lendab. Alles oli ju märtsikuu algus ja nüüd juba läheneb kolmekümnes. Nüüd kui tagasituleku aeg käes, ei tahagi enam eriti Hispaaniast loobuda. See on tõesti väga ilus maa. Hispaania keele tunnis esmaspäeval me ei tegelenud tavalise tunnitööga, vaid rääkisime oma riikidest, tegime kokkuvõtteid siin oldud aja kohta, andsime oma arvamuse Hispaaniast ja hispaanlastest. Õpetaja rääkis, et Hispaania on võrratu selle poolest, et siin on väga palju erinevat loodust natuke igast Euroopa riigist. Kui Reiliga sellele mõtlema hakkasime, siis tõesti tundus meile, et see on tõsi. Põhjas on kõrged mäed, kus on palju lund, mis meenutab Eestit ja Põhjamaid, Madriidi ümbrus sarnaneb veidi Saksamaa ilmaga ja lõunas on ju puhta kuum elada nagu Türgis, Kreekas või Itaalias. Müstiline maa see Hispaania. Sellepärast siit ongi nii kahju lahkuda. Tõesti on!
Nädalavahetus osutus hoopis teistsuguseks kui olime plaaninud. Reedel pidin minema ühe Maria sõbranna sünnipäevale, aga kuna laupäeval oli plaan minna Avilasse, siis mõtlesin, et olen parem kodus ja puhkan end laupäevaks välja. Aga ei, kus sa sellega! Ema-isa pakkusid, et kas ma ei tahaks minna Reiliga peole, et viimane nädalavahetus meelde jääks. Helistasin siis Reilile ja küsisin, et kas ta on nõus minuga kaasa tulema. Õnneks oli vastus jaatav. Sättisime siis endid üles ja nii me läksimegi. Hommikul jõudsime koju kuskil 7 ajal kui ma õigesti mäletan. Reili jäi muidugi meile ööseks, või noh, mis ööseks, hommikuks, et otse Avilasse minna. Kuna aga ema-isa ootasid hommikul kuni meie üles ärkame (mina ärkasin kella ühest ja Reili kell pool 3), siis ilmselgelt jäi Avila seekord ära :D. Aga no õnneks ma kavatsen Hispaaniasse kindlasti tagasi tulla, nii et Avila on siis minu esimene sihtkoht. Laupäeval käisime veel viimast korda vanaisa ja -ema juures. Koos Reiliga muidugi. Kõik on väga kurvad, et me ära läheme. Ja muidugi meie ka. Viimased 2 nädalat on üldse selline hüvastijätmis-meeleolu olnud. Ega see hea ei ole, aga no seda suurem on jällenägemisrõõm, kui uuesti kokku saame. Näete, ma pole isegi veel lahkunud, kuid juba mõtlen tagasi tulemisele... Igatahes jätsime siis abuelo'dega hüvasti ja sõitsime koju, et ennast uueks peoks valmis sättida. Muide selline see elu siin pidigi olema. Ühelt peolt teisele :D. Seekord läksime isa noorte sõpradega. Ja mitte Mostolesse, vaid Alcorconi, mis on samuti üks Madriidi äärelinnadest. Eriti kaua me seal ei olnud, sest autojuht pidi hommikul tööl olema. Muide, üks huvitav fakt jälle. Hispaania pidu lõpeb ALATI hommikusöögiga. Kuna peod kestavad siin varaste hommikutundideni, kuue, seitsme või kaheksani, siis peale pidu on kombeks minna kuskile kohvikusse hommikust sööma. No Hispaania on ikka õige pidude maa, mulle polegi valetatud :D. Aga nädalavahetus jäi tõesti meelde. Loodan, et igaveseks.
Tunded on küll praegu kahevahel. Nagu tahaks tulla ja ei tahaks ka. Siin on ju soe ja peod ja ilusad inimesed ja PÄIKE. Ja Eestis külm, lörts, kool, eksamid ja Vändra pidi isegi ühe järve võrra rikkam olema. Aga samas tahaks juba peret näha, praegugi lähevad silmad märjaks kui nende peale mõtlen.. Aga pole midagi, võtan nendest viimastest päevadest veel mis võtta annab ja tulen tagasi rõõmsamana kui kunagi varem.
Täna tegime ka oma hispaania keele õpetajatega pilte, et hiljem neid vaadates saaks kõike meenutada. Ilm on ka juba igapäevaselt ligi kolmekümne kraadi ringis. Oeh, väga raske on siit lahkuda...

No comments:

Post a Comment