KODUS!

Nüüd on see siis käes. Nüüd olen kodus. Kõik on kuidagi imelik. Selline tunne on nagu poleks ära olnudki, kuid tegelikult tean, et viimasest korrast, mil oma toas oma voodis magasin on möödas juba kolm kuud. Täna on 1.aprill ning kuu aja pärast pean alustama eksamitega. Ma arvan, et järgi õppimine ei saa kerge olema, aga ma üritan anda endast parima.
Hispaaniat jään meenutama ainult heaga. Seal olles tundus mulle nagu oleksin kuskil muinasjutus, aga kõik oli ju tegelikult ehtne. Kui mul oleks võimalus sinna tagasi minna, siis kasutaksin seda kindlasti. See on tõesti vapustav riik, mis siis, et seal praegu suured rahutused ja streigid on, aga kus siis poleks, isegi Eestis on. Tagasitulek möödus õnneks õnnelikult, kuigi uudistes öeldi, et paljud Hispaania lennud on tühistatud ning et Frankfurdi lennujaamas oli streik toimunud. Õnneks meil probleeme ei tekkinud. Väike probleem oli küll Madriidi lennujaamas, kus pidime ühest kohvrist 10 kg eemaldama, kuna see olevat liiga raske olnud. Seetõttu jäid praegu kõik meie õppimisvahendid sinna, kuna need andsid kohvrile kõige rohkem kaalu. Ja kui juba Frankfurdis olime, siis tuli mulle muidugi meelde, et ka lennupiletid ja kõik muud piletid, mis ma seal olles ostsin, jäid loomulikult minu kooliasjade vahele. Ma loodan, et minu pere saadab need mulle tagasi nii ruttu kui võimalik. Täna sõitsid nad aga Valenciasse puhkama. Soovin neile head puhkust, aga hüvasti ma veel jätta ei taha, sest nende kolme kuu jooksul olid nad mulle pereks ja selle eest ei oska ma neid kuidagi tänada. Loodan ainult, et näeme varsti jälle.
Selline oli siis minu reis. Selle blogiga jätan ma nüüd hüvasti, sest olen tagasi Eestis ja valmis õppima rohkem kui kunagi varem. Oli tore aeg see kolm kuud ning jääb kindlasti igaveseks meelde.
HÜVASTI, HISPAANIA!
TEQUIERO MUCHO!

APPI, MA PEAN KOJU TULEMA !

Viimane kord kirjutasin juba nädal tagasi. Õudne lihtsalt kui kiiresti aeg lendab. Alles oli ju märtsikuu algus ja nüüd juba läheneb kolmekümnes. Nüüd kui tagasituleku aeg käes, ei tahagi enam eriti Hispaaniast loobuda. See on tõesti väga ilus maa. Hispaania keele tunnis esmaspäeval me ei tegelenud tavalise tunnitööga, vaid rääkisime oma riikidest, tegime kokkuvõtteid siin oldud aja kohta, andsime oma arvamuse Hispaaniast ja hispaanlastest. Õpetaja rääkis, et Hispaania on võrratu selle poolest, et siin on väga palju erinevat loodust natuke igast Euroopa riigist. Kui Reiliga sellele mõtlema hakkasime, siis tõesti tundus meile, et see on tõsi. Põhjas on kõrged mäed, kus on palju lund, mis meenutab Eestit ja Põhjamaid, Madriidi ümbrus sarnaneb veidi Saksamaa ilmaga ja lõunas on ju puhta kuum elada nagu Türgis, Kreekas või Itaalias. Müstiline maa see Hispaania. Sellepärast siit ongi nii kahju lahkuda. Tõesti on!
Nädalavahetus osutus hoopis teistsuguseks kui olime plaaninud. Reedel pidin minema ühe Maria sõbranna sünnipäevale, aga kuna laupäeval oli plaan minna Avilasse, siis mõtlesin, et olen parem kodus ja puhkan end laupäevaks välja. Aga ei, kus sa sellega! Ema-isa pakkusid, et kas ma ei tahaks minna Reiliga peole, et viimane nädalavahetus meelde jääks. Helistasin siis Reilile ja küsisin, et kas ta on nõus minuga kaasa tulema. Õnneks oli vastus jaatav. Sättisime siis endid üles ja nii me läksimegi. Hommikul jõudsime koju kuskil 7 ajal kui ma õigesti mäletan. Reili jäi muidugi meile ööseks, või noh, mis ööseks, hommikuks, et otse Avilasse minna. Kuna aga ema-isa ootasid hommikul kuni meie üles ärkame (mina ärkasin kella ühest ja Reili kell pool 3), siis ilmselgelt jäi Avila seekord ära :D. Aga no õnneks ma kavatsen Hispaaniasse kindlasti tagasi tulla, nii et Avila on siis minu esimene sihtkoht. Laupäeval käisime veel viimast korda vanaisa ja -ema juures. Koos Reiliga muidugi. Kõik on väga kurvad, et me ära läheme. Ja muidugi meie ka. Viimased 2 nädalat on üldse selline hüvastijätmis-meeleolu olnud. Ega see hea ei ole, aga no seda suurem on jällenägemisrõõm, kui uuesti kokku saame. Näete, ma pole isegi veel lahkunud, kuid juba mõtlen tagasi tulemisele... Igatahes jätsime siis abuelo'dega hüvasti ja sõitsime koju, et ennast uueks peoks valmis sättida. Muide selline see elu siin pidigi olema. Ühelt peolt teisele :D. Seekord läksime isa noorte sõpradega. Ja mitte Mostolesse, vaid Alcorconi, mis on samuti üks Madriidi äärelinnadest. Eriti kaua me seal ei olnud, sest autojuht pidi hommikul tööl olema. Muide, üks huvitav fakt jälle. Hispaania pidu lõpeb ALATI hommikusöögiga. Kuna peod kestavad siin varaste hommikutundideni, kuue, seitsme või kaheksani, siis peale pidu on kombeks minna kuskile kohvikusse hommikust sööma. No Hispaania on ikka õige pidude maa, mulle polegi valetatud :D. Aga nädalavahetus jäi tõesti meelde. Loodan, et igaveseks.
Tunded on küll praegu kahevahel. Nagu tahaks tulla ja ei tahaks ka. Siin on ju soe ja peod ja ilusad inimesed ja PÄIKE. Ja Eestis külm, lörts, kool, eksamid ja Vändra pidi isegi ühe järve võrra rikkam olema. Aga samas tahaks juba peret näha, praegugi lähevad silmad märjaks kui nende peale mõtlen.. Aga pole midagi, võtan nendest viimastest päevadest veel mis võtta annab ja tulen tagasi rõõmsamana kui kunagi varem.
Täna tegime ka oma hispaania keele õpetajatega pilte, et hiljem neid vaadates saaks kõike meenutada. Ilm on ka juba igapäevaselt ligi kolmekümne kraadi ringis. Oeh, väga raske on siit lahkuda...

Viimased päevad lähenevad

Neljapäeval, nagu juba eelnevas blogis mainisin, oli Skype-konverents Eestiga. Vestlust segasid küll mõningad tehnilised probleemid, kuid peale poolt tundi pusimist sai ka Eesti heli kuulda.
Reedel saime lõpuks oma Segovia katedraali postri esitatud. Tegelikult oleksime seda pidanud tegema juba üleeelmisel reedel. Igatahes, tehtud see nüüd on. Koju jõudes, leidsin eest Maria täditütre Monica, kes oli tulnud meile lõunat sööma. Kuna aga olime Reili ja kahe klassikaaslase, Nadia ja Irinaga kokku leppinud, et lähme 15.15 Madriidi, siis kaua ma tema seltskonda nautida ei jõudnudki. Niisiis, 15.15 saime raamatukogu juures kokku ja tormasime rongi peale. Rong Madriidi sõidab kuskil 20-30 minutit. Madriidi jõudes läksime kõigepealt McDonalds'isse, et midagi hamba alla saada ning seejärel otsisime üles Retiro pargi, kus tegime väikse pikniku. Peale piknikku sõitsime paadiga Retiro pargi tiigis (kui nii võib öelda). Nalja sai palju, sest hispaanlannad polnud paadi juhtimises just kõige osavamad ja seetõttu anti juhtimine üle eestlastele, kes olid selles vallas vähe targemad. Kui sõidud sõidetud, jalutasime veidi Madriidis, peamiselt calle Serrano'l. Serrano tänav on Madriidi kõige kallimate poodidega tänav (Gucci, Dior, Dolce&Gabbana, Ferrari, Prada...). Nüüd on siis Hispaania rikkused ka ära nähtud, võib vaikselt koju hakata tulema :)
Laupäeval käisime Alcala de Henares'es. Startima pidime kell 10, aga kuna hispaanlased pole eriti osavad kella tundmises, siis startisime hoopis kell 11. Seekord polnud mu reisikaaslasteks mitte Maria ja ta pere, vaid hoopis üks nende peretuttav Iliana, Ikeri ema. Iliana on pärit Mehhikost, nii olen midagi ka Mehhiko kohta teada saanud. Alcala de Henares on "Don Quijote'i", Cervantese ja kuulda Alcala ülikooli linn. Ega midagi rohkem seal eriti vaadata polnudki. Ülikool, katedraal, Plaza Mayor ja ühe ülikooli asutaja palee. Palee polnud suur, suursugune ega võimas nagu Madriidis, aga palleks kutsutakse seda sellepärast, et on kaunistatud samamoodi nagu tol ajal, kui see maja ehitati. Üks eriline omadus selle paleel siis on. Nimelt pole see dekoreeritud marmori, kulla ja ei veel millega, vaid kõik kaunistused ja dekoratsioonid on modelleeritud odavate materjalidega, enamjaolt lihtsalt puidu peale joonistatud. Niimoodi oli dekoreerimine odavam, aga lõpptulemus ikkagi "peaaegu" sama, mis kaunitel kuningapaleedel. Üleüldse oli sellel majal väga huvitavaid dekoreerimisvõtteid kasutatud, näiteks pime tuba oli tehtud valgemaks peeglit kasutades. Peegel oli asetatud akna vastasseina, nii et kui valgus tuppa langeb, paistab see otse peeglisse, mis omakorda tunduvalt tuba valgendab. Lihtsaid võtteid kasutades suursugune keskkond. Väga vinge!
Tagasitulles tegime väikse poetiiru ning õhtul, nagu ikka nädalavahetustel, tegime baaris paar coca-colat.
Pühapäev mulle meeldis. Käisime ühes suures-suures pargis piknikku pidamas koos Maria kahe klassivenna (kaksikutega) ja nende sugulastega, pluss muidugi kõikide pered. Maria ja kaksikute pered tunnevad üksteist juba kaua-kaua aega ning on väga head sõbrad. Park kannab nime El Soto, ning ongi selleks, et seal piknikke ja perekondlikke koosviibimisi korraldada. Mulle öeldi, et väga tihti peetakse seal ka sünnipäevi ja et ka Maria ning ta pere on nii mõnegi sünnipäeva siin pidanud. Mulle jättis see koht igatahes väga hea mulje. Ümberringi oli juba mõnusalt roheline, puud vaikselt õitsevad, linnud laulavad. Ainuke, mis oleks võinud olla teisiti, oli tuul. Me vist hõiskasime Reiliga selle 30-kraadi üle liiga vara. Nüüd on külmad ilmad tagasi tulnud. Tuul on väga jahe ja vaevalt, et me enam päevitunutena tagasi Eesti jõuame. Pärast läksime kaksikute poole magustoidule ja kohvile. Mõnus päev mõnusa seltskonnaga!
Esmaspäeval oli Isadepäev ja seetõttu ka vaba päev. Kasutasime seda ära, et Madriidi suveniire ostma minna. Kõigepeale aga läksime hommikust sööma, sest kuna oli isadepäev, siis kes selle puhul ikka hommikust kodus sööb. Üle pika aja sai taaskord pannkooke maitsa. Oi, kui head need maitsesid! Seejärel suundusime Madriidi. Ostus sooritatud, läksime Fuenlabradasse, mis on Mostolese kõrval- ja Madriidi äärelinn, kohta nimega Brutus lõunat sööma. Kõik selle koha juures oli suur: söögid,  lauad, menüü, dekoratsioonid, kausid jne. Tellisime 8 inimese peale ainult salati, ühe hot dogi, ühe hamburgeri ja ühe võileiva, aga kõht oli lõpuks nii täis, et enam sinna küll midagi poleks mahtunud. Mina kaamerat seekord kaasa ei võtnud, küll aga tegi Maria paar pilti nendest suurtest burgeritest ja hot dogidest. Üritan mälestuseks mõned hankida, sest NEED OLID TÕESTI SUURED! Seal sain ka oma perelt lahkumiskingi, EHTSATE HISPAANIA PÄRLITEGA KÕRVARÕNGAD!!! Mul lihtsalt ei ole sõnu, kui tänulik ma neile kõige selle eest olen, mis nad mulle selle kolme kuu jooksul pakkunud on. Üritan oma tänu kuidagi ikka välja ka näidata. Väiksed mõtted mul peas juba tiirlevad, aga nendest lähemalt siis, kui need teoks hakkavad saama... Hiljem, nagu ikka, tuldi meile kohvi jooma ja magusat sööma. Ilma magusata poleks hispaanlased õiged hispaanlased.
Tänane hommik ajas paljugi segadusse. Tundus, nagu oleks esmaspäev, aga tegelikult on ju teisipäev. No seda sellepäras, et eile polnud kooli. Mariaärkas hilja, nagu tavaliseltki, aga seekord ikka tõesti väga hilja, sest ta arvas, et on esmaspäev ja seetõttu võib kaua magada (tavaliselt magab ta esmaspäeviti kauem, ilmselt puhkab nädalavahetusest). Oleksime peaaegu kooli hiljaks jäänud, aga õnneks seda ei juhtunud. Kuna trimester hakkab lõppema, siis tundides me eriti midagi ei teinud - võtsime eelmise trimestri kokku ja vaikselt alustasime juba uut.
Reedel ootab mind taaskord ees Madriid ning ka ühe Maria sõbranna sünnipäev. Laupäeval kavatseme minna Avilasse, seekord koos Reili ja tema perega. Pühapäeval pidime külastama sugulasi ja nii lõppebki mu viimane nädalavahetus Hispaanias.. Kurb, aga tõsi... Varsti näeme!!

Cuenca & jõusaal

No nüüd on küll häbi, lubasin nädalavahetusel kirjutada, aga kahjuks polnud piisavalt aega. Kõik päevad on paksult tegemisi täis ja arvuti jaoks polegi enam aega.
Reedel käisingi jõusaalis nagu plaanitud. Sinna jõudes asusime algul trenažööride kallale. Pool tundi seal nikerdamist ja siis algas Stepi-tund. 60 minutit puhast marssimist, ja ma pean ütlema, et ma pole kunagi nii palju higistanud kui peale seda tundi. Aga see polnud veel kõik. Peale seda oli pool tundi pausi, kosutasime end veidi ja siis algas 60 minutit Bodycombatit, midagi poksimise ja aeroobika segust. Käed on koguaeg püsti ja selline pinge on peal, et tunni lõpus ei jõua isegi korralikult venitada. Ilmselt oli seda kõike esimese korra jaoks liiga palju, sest pühapäeval ei suutnud ma normaalselt kõndida, vaid lonkasin, kuna säärelihased lihtsalt ei pidanud vastu. Õnneks kadus valu kahe päevaga ära ja teisipäeval polnud sellestenam jälgegi.
Laupäev möödus väga vingelt. Ärkasime 7st ja kell 8 oli start. Käisime Cuencas, Madriidist 180 kilomeetrit kagupool. See on linn kalju peal, aub kahe jõe, Jucari ja Huecari vahel. Üle Huecari jõe viib sild Puente de San Pablo, Juan del Pozo kanjonist imelisse linna. Enne linna minekut, külastasime ka Encantada de Cuenca't. See on linn, kus asub looduse poolt voolitud kivimid. Cuenca pole küll taoline ajaloolinn nagu Segovia või Toledo, aga ta on eriline just maastiku ja kanjonite poolest. Linnadest, mida siin külastanud olen, on see igatahes minu lemmik. Peale linnakülastust peatusime Ventana del diablo's, kus sai nautida imelist vaadet maastikule. Lisan ka pilte.

ENCANTADA DE CUENCA

MARIA KIVIMERERANNAS PÄIKEST VÕTMAS

PUENTE DE SAN PABLO

RIPPUVAD MAJAD (CASAS COLGADAS)

RESTORAN KANJONIS

SEENED

KROKODILL JA ELEVANT NINAPIDI KOOS

HÜLGEPOISS

VENTANA DE DIABLO

MAJA 14.SAJANDIST

CUENCA

KUULUS CUENCA LIKÖÖR

SELLISED UKSED SIIS

Pühapäeval sai õnneks kauem magada. Lõunatasime taaskord pere seltsis. Seekord tulid külla vanaema, vanaisa, onu ja onu naine, kes on muideks jaapanlanna. Nii et esindatud oli paljud rahvused. Õhtupoole läksime peretuttavate juurde jalgpalli vaatama ja pitsat sööma. Seal leppisime ka juba järgmise nädalavahetuse plaanid kokku. Loodetavasti lähme Alcalasse, mis on ka üks linn, aga Madriidile lähemal.
Esmaspäev oli metsikult soe. Termomeeter näitas tänaval isegi kohati +30, aga õhk nii soe ikka veel pole. Sooja ilma puhul käisime Reiliga jalutamas ja istusime paar tundi pargis, kuulasime muusikat ja nautisime niisama kaunist loodust.
Teisipäeval pidin saksa keelde minema, aga kuna olin üsna väsinud, siis jätsin selle korra vahele. Neljapäeval on koolis Skype-vestlus Eestiga. Loodame parimat. Õhtul aga külastasin taaskord jõusaali. Seekord vesivõimlemine ja aeroobika. Päris mõnus oli. Peaks vist Eestis ka endale sobiva treeningkoha leidma ja seda külastama hakkama.
Seekord siis kõik. Loodan, et ma teid päris unarusse ei jäta sooja ilma ja internetipuuduse tõttu. Kõike paremat!

töö, töö ja veelkord töö

Pean ära mainima, et inglise keele eksami hindeks sain 9,2. Muy bien, öeldi selle kohta. Teisipäevane inglisekeele eksam läks ka üsna hästi, loodan vähemalt sama head, kui mitte paremat hinnet saada. Kolmapäeval pidime Reiliga inglise keeles valmistama ette 5-minutilise presentatsiooni mingil teemal. Valisin Eesti, Reili Tallinna. Oma majad, aiamaad, aiad, saunad ja madalad temperatuurid - nendest rääkides vaadati meid nagu me oleks tegelased Marsilt. Naljakas mõelda, et siinne ühiskond on juba nii linnastunud, et isegi ei teata enam, kuidas näeb välja iseendale toidu kasvatamine. Ja mina veel arvasin, et eestlased hakkavad linnastuma. Minu arust on meil ikka arenemisruumi veel küllaga. Aga loodan, et mitte kunagi ei kao ära aiamaade traditsioon. Võib-olla see ongi kauaotsitud Eesti Nokia?!
Viimasel ajal olen pidevalt väsinud. Ehk sellepärast, et lõpp hakkab lähenema. Nii reisi lõpp kui ka kooli lõpp. Stressitase järjest tõuseb, nagu tänapäeval öeldakse. Homme külastan esimest korda jõusaali, ehk saan sealt pisut jõudu juurde. Praegu on katedraalitöö minust energia välja imenud. Need, kes ei mäleta, siis peame Reiliga tegema postri mingi gooti stiilis katedraali kohta, valisime selleks Segovia, aga meie õnnetuseks ei leia me kuidagi internetist inglisekeelset materjali katedraali kohta. Ühe päeva töö on märkamatult veninud juba kolmele päevale. Iga sõna tõlgime google translate'iga. Saaks sellega juba ühele poole, oleks ehk tuju vähe rõõmsam.
Täna lõpetasin ka "Ego" lugemise. Polegi sõnu selle raamatu kohta, osalt väga läila, aga samas on sel ka sügav mõte. Ei oskagi seisukohta võtta, peab natuke sellele mõtlema, et raamatu mõttest aru saada. Järgmisena võtan ette Raimond Kaugveri "Kas ema südant tunned sa?". Reili ütles, et pidi hea raamat olema. Ta vähe tublim kui mina. Ühe raamatu võrra ees must. No ma ütitan kõigest väest järele jõuda.
Laupäeval on plaan külastada Cuencat. Linn kaljude vahel. Küllaltki Madriidi lähedal. Ootan juba põnevusega, sest piltide põhjal, mis mulle näidati, paistis see taaskord imekaunis linn olevat. Aga mis siin siis kaunis pole?! Minu arvates on kõik!!
Praeguseks kõik, homme loodetavasti saate uusi uudiseid mu jõusaalis käigust. Või kui mitte homme, siis nädalavahetusel kindlasti.

tere jälle

Reede oli kunstipäev. Lõpetasin kõik Eesti kunstiõpetuse tööd ning nüüd olen loodetavasti selle ainega ühel pool. Laupäeva hommik oli vaikne, ärgates lahendasin inglise keele ülesandeid (sest teisipäeval on eksam), päeval jõudsin perele veel Google'ist Eestit näidata, ning õhtul suundusime ühe pisikese linna poole, et seal sugulaste juures õhtustada. Nende kodu oli ikka hoopis teistsugune kui ma Mostoleses näinud olen. See sarnaneb juba rohkem Eesti omadele: palju ruumi, mitu korrust, ridaelamud. Väga mõnus, hubane ja soe kodu. Ühe asja pean ka veel kindlasti ära mainima. Nimelt seda sugulast, keda me külastasime, kutsutakse peres Terminaatoriks. Ilmselt sellepärast, et ta pidevalt teistest üle räägib. Kuigi siin räägivad niikuinii kõik kogu aeg üksteisest üle. Temperament selline! Koju jõudsime alles kuskil 1 ajal, sest teatavasti süüakse siin õhtust väga hilja.
Pühapäev möödus täielikult kodus olles. Hommikul tegin veel viimaseid inglise keele ülesandeid ning õhtupool alustasin kolmanda raamatu lugemist, kannab see nime "Ego". See on vist esimene raamat, mida ma nii süvenenult lugenud olen. Ühe päevaga tervelt pool raamatut. Tavaliselt ei suuda ma üle 2-3 peatüki päevas lugeda, aga see on raamat, mis lihtsalt sunnib edasi lugema. Natuke tuleb selle lugemine mulle ka kasuks, nimelt räägib see kaudselt Hispaania eluolust. Päris mõnigi asi tuleb tuttav ette.
Pühapäeval sain lõunakohvi kõrvale midagi väga maitsvat. Isetehtud pontsikusaia kaneeli- ja suhkrukastmes. MMMMMM...! Oivaline! Peaks vist neilt peale croqueta'de retsepti ka selle magustoidu oma küsima...
Tänane päev möödus aga see-eest töökalt. Homne inglise keele eksam on närvid ikka päris seest söönud juba. Ma imetlen siinsete õpilaste võimekust nii palju korraga õppida. Siin riigis pole väikseid kontrolltöid ega tunnikontrolle nagu meil Eestis. Siin on suured eksamid kolme kuu jooksul õpitud teemade peale. Nii ma siis õppisingi täna nii sõnu, aegu, väljendeid... ühesõnaga kõike, mida inglise keeles õppida annab. Kolmapäevaks peame inglise keele suuliseks tunniks ette valmistama ettekande ükskõik, mis asja kohta. Mina valisin selleks asjaks Eesti. Loodan, et klassikaaslastele mu ettekanne meeldib ja vastukajaks tuleb ikka palju küsimusi.
Üks suur ehmatus oli mulle see, kui kallis on siin maal keskharidus. Ma ei tea, kas see on nii ainult siin koolis või ka mujal õppeasutustes. Igatahes öeldi mulle, et iga õppeaasta alguses tuleb koolile maksta kuskil 500-700 eurot õppemaksu, lisaks veel õpikute ja töövihikute raha (umbes 30 eurot iga õpiku pealt). ÕUDNE! Ma loodan, et ma sain millegist valesti aru, sest selliseid summasid ma küll ette ei kujuta. Eestis räägitakse sellistest summadest ikka alles ülikooli astudes/seal olles, aga siin juba gümnaasiumi ajal. Hetkel olen küll õnnelik, et ma eestlasena sündisin.

plirts-plärts, käes on märts !

ainult üks kuu veel... ja siis olen juba Eestis, sulalume ja madala päikese keskel. kui kahju!  reis võiks ainult ühe nädala kauem kesta, siis saaksin ka Valenciasse, randa! 30.märtsil, siis, kui meie tagasi sõidame, hakkab Maria pere kohvreid pakkima ning sõidetakse nädalaksValenciasse puhkama. JA MINA ??!!! olen ilmselt sel ajal juba Eestis. aga ükskord tulen ma siia kindlasti tagasi. KINDLASTI!
praegu on siin imelised ilmad. päike paistab absoluutselt iga päev, mõnus +20 paitab nägu ja käsi. varsti lähme Reiliga kasvõi parki päevitama, kui muid kohti meile ei pakuta :D. viimased päevad on lihtsalt tõestanud, miks ma siia tulla tahtsin. loodan, et märts läheb võimalikult aeglaselt, sest ma ei taha siit veel ära tulla, mitte mingil juhul. nüüd võiks veel ainult pere ka mulle külla tulla, ja kõik oleks perfektne! ELU MISSUGUNE!
eile tegime Reiliga suurema ostutuuri, tundus, et ostsime vist terve magusaleti tühjaks. soolase peale lähme alles märtsi viimasel nädalal. me ei tahaks mitte kedagi ilma jätta, aga kahjuks on meie kohvrite max lubatud kilod 23, nii et kes nänni tahab, olgu käbelt 30.märtsil lennujaamas.

PS! minust saab ilmselt IT-spetsialist, sest suutsin oma arvuti korda teha, ja seda kõigest paari hiireklõpsuga. nii et, kes IT-ga abi vajab, võib varsti julgelt minu poole pöörduda ;)

OLGE RÕÕMSAD, SEST MINA IGATAHES OLEN! ;)

EV 94

Uks asi laks mul taiesti meelest. Puhapaeval tahistasime ka Eesti Vabariigi 94. sunnipaeva Hispaania roa paella'ga. Kaunistuseks olid oed meisterdanud Hispaania ja Eesti lipu. Eesti lipu meisterdamisega olid nad aga vaikse apsu teinud. Must ja sinine olid vahetusse lainud. Kahjuks ei saa ma praegu pilte lisada, sest neid pole arvutis. Aga ehk kunagi hiljem. 

Parast soime torti ja joime kohvi. Nagu oige Eesti pidu ikka. Ainult Eesti viin ja saun oli puudu...

3 s6na - 6nnetus, igatsus, hirm

Hoiatan kohe ette, et tapitahti seekordses blogis pole. Ilmselt ei tule ka niipea, sest arvuti utles ules koos kogu mu Eesti koduse tooga + Hispaania piltidega. Ebaonn voi mis! Seeparast on ka monda aega tuju nullis, ja voib-olla pole kirjutised just koige roomsamas toonis.

Eelmine nadal oli ikka nagu koik teisedki. Kool ja kodu. Reedel kaisime kooliga uritusel, mis sarnaneb "Teeviidale". Meid juhendas uks minu klassiode, ma ei tea, mis me ilma temata oleks teinud. Arvatavasti oleksime 3 tundi lihtsalt istunud ja vahtinud, sest miskiparast ei tahtnud mitte keegi meile oma kooli tutvustada. Aga ringi kondides nagime ka moningaid valismaa koole, naiteks oli esindusi Venemaalt, Jaapanist, Prantsusmaalt ja ehk isegi kuskilt veel. Ka televisioon oli kohal, aga ma pole kindel, kas ka meie sinna sattusime.

Nadalavahetus moodus rahulikult, sest Maria pidi oppima. See ei seganud aga ulejaanud pere tegevusi. Laupaeva hommikul kaisime emale kaekotti ostmas, peale seda toidupoes. Uks minu jaoks positiivne asi on see, et toitu ostetakse suurtes kogustes mitmeks nadalaks ette. Niiviisi saab ju palju kokku hoida. Igatahes, peale poode, naasime koju, kuhu usna pea saabus ka "meie" vaike sugulane Iker. Vanemad toid poisi meile hoida. Iker on 4-aastane ja kaib ingliskeelses koolis. Saab koigest aru, mis ma talle raagin, aga ise kardab midagi oelda. Ka tema ema oskab vaga hasti inglise keelt. Imeline on kellegagi vahepeal ka normaalselt inglise keeles konelda. Muidu peab ikka lihtsaid sonu otsima, et inimesed minust aru saaksid. Mariaga on lihtne, tema on tubli opilane ja oskab isegi upris palju, aga ulejaanud klassikaaslastega on raskusi. Uks vihje Hispaania telekanalitele - arge tolkige koike hispaania keelde, oskaksite rohkem keeli konelda.

Kuna Ikerile meeldib hirmsasti "StarWars", siis laksime Xanadu'sse (ostukeskusesse) selleteemalist naitust kaema. Poiss on 4-aastane ja pidi iga paev "StarWars'i" vaatama, kuhu meie inimkond niimoodi kull jouab? Toenaoliselt usna pea alaliselt kosmosesse.

1. martsil avatakse Mostoleses jousaal, laupaeva ohtul oli seal nii-oelda lahtiste uste paev, ja koik soovijad said majaga tutvuda. Saunad, basseinid, jooksulindid, trenasoorid. Uks ruum tundus mulle eriti huvitav. Spinningusaal, spinningud asetsesid poolkaares, nende ees paiknes treeneri oma, eriti lahe oli aga see, et ruum oli kui diskosaal. Laes diskokuulid, strobod, varviline valgus. No toeline diskoteek! Sauna nahes aga norkesid mu jalad totaalselt. See on hetkel ASI, mida ma koige rohkem igatsen. Meie pere hakkab edaspidi seal sportimas kaima. Muidugi ei jaeta ka mind ilma. Saan kuu aega toredasti sauna nautida ja tagasitulekuks ka end trimmi ajada. Voib-olla ei tunne te mind enam aragi :D ! Okei, nali naljaks. Ohtustasime koos Ikeri ja ta vanematega. Seekord sai Mehhiko toitu - tortillat. Oi, kui hea.

Puhapaev moodus oppides, tegin ara matemaatika, inglise ja hispaania keele ulesanded. Inimesed, olge Facebook'iga ettevaatlikud. Mina igatahes peale arvuti kordasaamist seda lehekulge enam ei kulasta. Veelgi enam, kui see niikuinii pidi 15.martsil sulguma. Aga ega onnetus ei huua tulles. Tuju on praegu taitsa nullis. Sellega seoses suvenes ka koduigatsus. Lisaks tekib vahehaaval ka hirm lahenevate eksamite ees. Loodan, et ma lopuks vaga suure pinge alla ei satu, kuigi kardan, et tagasitulles jaab akki uhest kuust koikide ainete lopetamiseks vaheks.

Jaanud on veel vaid uks kuu, uritan sellega hakkama saada nii hasti kui suudan.

nädalavahetus suur-hispaania-pere seltsis

Sõbrapäevaga jätkates.. Õhtul oli romantiline perekeskne õhtusöök. :) Väga armas, rahulik ja vaikne.

Kes veel ei tea, siis kolmapäev, 16. veebruar oli meie jaoks ajalooline, sest sai täis pool aega, mil me Hispaanias oleme. 44.päev, peale mida jääb veel 43, 42, 41... Küll see aeg läheb kiirelt!





Reede hommik oli väga huvitav. Peale kolmandat tundi lahkusime Mariaga koolist, sest läksime ta väikse õe karnevali vaatama. Väga vahva üritus, teistsugune jällegi kui meil. Sarnaneb see veidi meie Eesti rongkäigule, kus pannakse selga erinevad kostüümid ja seejärel näidatakse neid rahvale. Karnevali teemaks oli 'maailma riigid', esindatud olid erinevad rahvad: aafriklased, valgevenelased, lõuna-ameeriklased ja nii edasi ja nii edasi, kõiki ma päris ära ei tundnudki. Igatahes, kuna Maria õde käib ESO viimases klassis (ESO on 1.-6. klassini), siis oli nende klass riietatud leina-kostüümidesse. Karnevali lõpus põletati ära kooli sümbol, mille lapsed olid ise teinud, ja Ana klass, olles viimast aastat seal koolis, pidi siis seda leinama. Kui ma õigesti aru sain..

Reede õhtu oli samuti huvitav. Käisime oma pere ja pere sõpradega baaris flamenkot kuulamas, elava muusika näol. Lootsin tantsu ka näha, aga seekord jäi see tulemata. Mõnus õhtu mõnusa muusika saatel.
Laupäev aga algas taaskord varakult. Kell 8 oli äratus ja pool 9 saime rongijaamas kokku Reili perega, et üheskoos Palacio Real de Madrid'i külastada. Varakult seepärast, et hiljem oleksime pidanud oi, kui kaua järjekorras sissepääsu ootama. Kõigepealt aga läksime hommikust sööma. Tüüpiline Hispaania hommikusöök - churros & porros con chocolate (churros ja porros shokolaadiga). Kusjuures shokolaad ei mitte hõrgutiste glasuuriks, vaid seda juuakse kohvitassist. Vedel shokolaad on siin üldse väga populaarne, seda süüakse/juuakse pea iga päev, nagu meil kakaod, kohvi või teed.
Seejärel suundusime kuningapalee poole.Sellises rikkuses tahaks ise ka elada. Lihtsalt võrratu! Kahjuks ei tohtinud seal pilte teha, nii et kui näha tahate, peate ise külastama, milles pole tegelikult midagi halba, sest Hispaania on Põhjamaa inimese jaoks unistuste maa, kui nii võib öelda. Küll aga tegin mõne pildi väljaspool paleed.

Järgmine peatus - Almudena katedraal. Selles me väga kaua ei peatunud ja suundusime edasi Sabatini aeda, mis on osa kuningalossist. Seal saime suure ehmatuse osalisteks. Istusime Reiliga ühel pool pargiteed ja teised istusid teisel pool. Puhkasime jalgu. Järsku tulid meie juurde 3 tüdrukut, ulatasid meile paberid ja pastakad ja ütlesid, et me alla kirjutaks. Paberil oli kirjas, et annaksime allkirjad lastekodu laste heaks või puuetega inimeste, ma täpselt ei mäleta ja ei jõudnud lugeda ka. Algul ei saanud me midagi aru ja mõtlesime, et see on ohutu. Aga siis... Järsku hõiskasid Maria ja teised meile: "NO NO, DON'T DO ANYTHING!" Mis see siis nüüd on, mõtlesime. Kuna me ei teadnud, mida teha, siis andsime neile paberid tagasi ja ütlesime, et ei, me täna ei kitjuta midagi. Tüdrukud läksid minema. Tegelikult on siis sellega lood nii. Tüdrukud on vanuses 13-15 arvatavasti, inglise keelt ei oska, aga tüssata küll. Käiakse ringi, paberid peos, ja palutakse turistidel nendele alla kirjutada. Paberil on kiri kahes keele, inglise ja hispaania. Inglise keeles on öeldud, et anna allkiri vaeste laste või puuetega inimeste või muu taolise toetuseks. Peale alla kirjutamist pead sa aga neile raha andma, mida nad loomulikult ühelegi vaesele ega lastekodule ei anneta, vaid hoopis oma tasku pistavad. Oh õudust, mis meist kahest oleks saanud, kui me tol hetkel üksi oleks olnud.
Ehmatus möödas, läksime jamon'i muuseumi. Tegelikult see mingi muuseum polnudki, vaid hoopis lihapood, aga nimi siis selline. Sealt ostsime sinki, juustu ja saia, et Plaza de Espanjal pikniku näol lõunat süüa. Mõnus päike, soojus ja inimesed. Muide, päike on siin juba päris eredaks läinud. Varsti tuleb päikseprille kandma hakata, et mitte silmi rikkuda. Vastu päikest vaadates hakkasid ikka silmad korralikult vett jooksma, nii et teised mõtlesid, et kas mul on koduigatsus, et ma nutan :D.
Peale lõunasööki - Egiptuse Deboni tempel, mis on kingitus Madriidile Egiptuselt.
Seejärel käisime Correos' tornist linna panoraami vaatamas. Imeilus, seal mängisime natuke modelle ka. Nalja peab saama ;)
Hakkasimegi kodu poole minema. Olime üpris väsinud, aga ega päev veel läbi olnud. OH EI! Õhtul ootas meid pidu! :D Koduteel nägime veel veidi karnevali, mis ei olnud nii suur, kui Jõulupühade ajal, aga siiski vaatamist väärt. Aega meil aga sellele pühenduda polnud ning seetõttu ei oska sellest ka lähemalt rääkida. Aga karnevale pidi minu siinoleku jooksul veel tulema, eks ma jään ootama.
Kodus sättisime end valmis ning pool 12 saime ühe toidupoe ees kokku Reili ja Davididga, et üheskoos peole minna. Seekord oli valitud salsaklubi nimega La Habana. Väga mõnus, järjekordselt teistsugune kui meil. Tantsiti mitte tüdrukud ja poisid omavahel, vaid ikka nii nagu vanasti. Mehed kutsusid naisi tantsima, nagu peaks olema ka praegu. Lausa kahju, et vanad kombed hääbuma hakkavad. Peo alguses oli tund aega ka salsa õppimistund, kus siis õpetati põhiliigutusi. Huvitav kogemus! Koju jõudsime kuskil 3 ajal.
Täna käisid vanaema ja vanaisa meil lõunat söömas, vahetasime eilseid muljeid ning nautisime üksteise selktskonda.
Mõnus nädalavahetus suure-hispaania-pere seltsis!

CHURROS CON CHOCOLATE

PALACIO REAL

SABATINI AED & PALACIO REAL

VÄIKSED VARGAD

JARDIN DE SABATINI

JÄRJEKORD PALACIO REAL'I

DEBONI TEMPEL

KURIKUULUS HISPAANIA JAMON

VEIDI LOODUST

 MODELL BRITT

 PILTE KARNEVALIST JA RAHVAHULGAST

PILDID ON PISIKESED, ET RUUMI KOKKU HOIDA, AGA PEALE KLÕPSIDES AVANEVAD NEED KA SUURENA!

KÕIGE PAREMAT SÕBRAPÄEVA!

Nädala algus on minu jaoks kuidagi väga lõbusalt alanud. Kaks päeva järjest on mul väga hea tuju olnud, naeran iga asja peale ja ei tea ise ka, mis sisse on läinud. Ehk olin tänase päeva pärast elevil. Sellest siis ka lähemalt.
Eile harjutasime veel viimast korda lugu "Zorongo", mida me tänasel nii-öelda aktusel esitasime. Meie Reiliga mängisime ksülofonidel ja ülejäänud klass flöötidel, üks poiss mängis kitarri.
Hommikul läksin kooli nagu ikka, ainult et täna oli hea tuju mind täielikult vallanud. Kohe esimene tund hakkas hästi - saime Reiliga kõige parema hinde, mis siin saada annab. Esitasime inglise keele tunnis dialoogi 'arsti juures'. Teine tund pidi olema hispaania keel, aga see jäi täna ära, sest õpetaja kutsus meid hoopis väikeste aktust vaatama. Päris huvitav oli. Aktusel mängisid pillid: flöödid, trummid, ksülofonid, klaver; kõlasid luuletused ja laulud ning mis kõige huvitavam, aktusel lõpus kogunes neli klassi iga seina juurde ritta, nii et moodustati ümber publiku ristkülik, ja lõpetuseks esitati lugu 'Tikitikipa'. Vot see oli võimas. Tegin ka telefoniga video, nii et keda huvitab, võib pooleteist kuu pärast minult seda vaadata küsida.
Ja peale kolmandat tundi toimus suurte aktus, vahetunni ajal sissekäigusaalis. Alustasid tantsijad ja järgnesime meie oma Andaluusia-looga. Arva, et meil läks üsna hästi, igatahes õpetaja jäi rahule. Arvatavasti oleks pidanud aktusel ka koor laulma, aga kahjuks jäi vahetund liiga lühikeseks ja seda me kuula ei saanudki. Üldiselt oli aga muidu päris huvitav vaadata, kuidas siin valentinipäeva tähistatakse.
Kunstitunnis saame üsna pea väga huvitavat tööd teha. Peame tegema postri ühest kuulsast katedraalist. Ootan juba huviga.
Inglise keeles tegime tööd. Väljendid make ja do. Ülejäänud klass pidi need hispaania keelest inglise keelde tõlkima, kuna aga meie Reiliga hispaania keelt veel nii hästi ei oska, saime lihtsamalt. Õpetaja ütles meile väljendi viimase sõna, ning meie ülesanne oli öelda, kas see väljend käib koos make'iga või do'ga. Oleks vaid Eestis ka elu nii lihtne! :D
Siin väga valentinipäeva ei tähistata. Vähemalt mitte nii nagu meil, et tuuakse sõpradele kingitusi, shokolaadi, kommi, lilli jne. Kuigi tänaval kohtasin päris mitut meest/poissi lilled käes koju, ilmselt naise/pruudi juurde minemas. Küll tahaks ise ka, et keegi oleks mulle tänase päeva puhul lilli toonud :) (Ehk tuuakse siis 30.märtsil lennujaama.)
Meie aga Reiliga jätkasime Eesti traditsiooni ja tõime üksteisele kommi ja shokolaadi, sest sõber on ikkagi see, kes aitab hädas, ja meie arust on see päev lausa hädavajalik meelde tuletamaks kui tähtis üks sõber on.
Täna õhtul pidi erilist valentinipäeva õhtusööki saama. Ootan juba põnevusega...
Saatsin ka oma Eesti sõpradele sõbrapäeva tervitused ja sain väga üllatavad vastused. Dikteerin ühe:
"Oi papi röömsat söbrapäeva sullegi sinna! Ausalt see sönum sinult töi naeru suule hihi:)"
Soovitan ka teil, minu lugejatel vahel kolmeks kuuks kaugele maale sõita! ;)
HEAD SÕBRAPÄEVA!

SEGOVIA - mul lihtsalt pole sõnu!

Laupäeva hommik, kell on 8.00, kuulen, isa askeldab köögis, ilmselt teeb süüa. 8.05, ema tõuseb voodist ja läheb vetsu. 8.10, isa hakkab oma tütreid äratama (see on tõeline peavalu, nagu nad ise räägivad, sest ütluse peale 'tõuske üles' ei liiguta voodis ennast küll mitte keegi). Ma ajasin siis ka end ikka 8.15 üles, sest tadadadaaaaa... algas teekond Segoviasse! Küll mul oli hea meel, et ma seda ilusat linna näha saan.
Linn on pisike, asub mägede vahel, vahemere kontinentaalne kliima - kuiv ja väga külm, -10 kraadi Celsiust. Madriidist Segoviasse oli ligikaudu 60 kilomeetrit. Teekond kaunisse ajaloolinna kulges läbi imelise maastiku - lumised mäetipud kombineeritud roheliste tasandikega. Imeline! Segoviasse jõudmiseks tuli läbida Puerta de Navacerrada - suusakuurort, mis tundus päris populaarne turismikoht olevat, vähemalt inimeste arvu järgi vaadates. Seal nägin ma sel aastal teist korda lund. Lumi ja Hispaania - milline nauding! Ei tasu ka mainimata jätta, et asusime tol hetkel 1900 m merepinnast, võrdluseks võib tuua Suure-Munamäe, mille altituud on ainult 318 meetrit.

ROOMA AKVEDUKT

CATEDRAL DE SEGOVIA

Kui talverõõmud nauditud, jätkasime autosõitu Segoviasse. Selleks pidime suure languse tegema, linn asus ainult 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Kesklinna sõites vaatas meile vastu suur ja uhke Rooma Akvedukt. Tõesti võimas ehitis, mille kõrval mina nagu sipelgas olin. Maksimumkõrgus on akveduktil 28,10 meetrit ja pikkus 958 meetrit. Järgmine vaatamisväärsus oli Segovia Katedraal, jällegi väga võimas ja uhke, asus see Plaza Mayor'il.

ALCAZAR

Järgmine peatus - Alcazar, väike loss-kindlus. Oma kujult meenutab see laeva ja ka kindluse lagede ehitamiseks on saadud inspiratsiooni laevadelt. Üks oluline tähelepanek veel. Nimelt kui ma lossi esimest korda nägin, meenutas see natuke Walt Disney multikate losse. Pärast ütles Hispaania-ema mulle, et tegelikult ongi Segovia kindlus neile suureks eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks olnud. No vaat kus lops!
Meie Anitaga külastasime ka kõrget torni, teised ei viitsinud nii kõrgele ronida, kõigest 140 astet, mis see siis ära ei ole.

MÕNINGAID NÄITEID MAJADEST

Peaksin veel ära mainima, kui võrratult ilusad majad siin on. Kõik on lihtsalt detailideni välja ehitatud ja mitte millegagi pole koonerdatud. Vapustavalt ilus!


Kuna linn asub mäestike vahel, siis on loomulikult ka mäed omaette vaatamisväärsuseks kujunenud. 9 erinevat mäge, millest kaks tundusid mulle eriti huvitavad. Need olid  La Mujer Muerta ja Siete Picos. Nime on saanud need mäed oma kuju järgi. Üks mägedest on lamava surnud naise kujuga ja teise mäe tipp moodustub omakorda seitsmest väiksest tipust.

SIETE PICOS

LA MUJER MUERTA

Nõnda vaikselt hakkaski mu päev lõppema, otsisime veel suveniiripoodi, et saaksin mälestuseks midagi kaasa osta ja hakkasimegi kodu poole sõitma.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli üks kuradima hea, vinge, lõbus, huvitav ja sündmusterohke päev, mis kohe kindlasti jääb teistest erilisemana meelde! Segovia on nüüdsest igavesti minu südames..
(Tahaksin veel öelda, et sellele kirjele pealkirja oli võimatu mõelda, tahtsin panna midagi, mis näitaks, kui väga see linn mulle südamesse jäi, aga ei oska.)