Nädala algus on minu jaoks kuidagi väga lõbusalt alanud. Kaks päeva järjest on mul väga hea tuju olnud, naeran iga asja peale ja ei tea ise ka, mis sisse on läinud. Ehk olin tänase päeva pärast elevil. Sellest siis ka lähemalt.
Eile harjutasime veel viimast korda lugu "Zorongo", mida me tänasel nii-öelda aktusel esitasime. Meie Reiliga mängisime ksülofonidel ja ülejäänud klass flöötidel, üks poiss mängis kitarri.
Hommikul läksin kooli nagu ikka, ainult et täna oli hea tuju mind täielikult vallanud. Kohe esimene tund hakkas hästi - saime Reiliga kõige parema hinde, mis siin saada annab. Esitasime inglise keele tunnis dialoogi 'arsti juures'. Teine tund pidi olema hispaania keel, aga see jäi täna ära, sest õpetaja kutsus meid hoopis väikeste aktust vaatama. Päris huvitav oli. Aktusel mängisid pillid: flöödid, trummid, ksülofonid, klaver; kõlasid luuletused ja laulud ning mis kõige huvitavam, aktusel lõpus kogunes neli klassi iga seina juurde ritta, nii et moodustati ümber publiku ristkülik, ja lõpetuseks esitati lugu 'Tikitikipa'. Vot see oli võimas. Tegin ka telefoniga video, nii et keda huvitab, võib pooleteist kuu pärast minult seda vaadata küsida.
Ja peale kolmandat tundi toimus suurte aktus, vahetunni ajal sissekäigusaalis. Alustasid tantsijad ja järgnesime meie oma Andaluusia-looga. Arva, et meil läks üsna hästi, igatahes õpetaja jäi rahule. Arvatavasti oleks pidanud aktusel ka koor laulma, aga kahjuks jäi vahetund liiga lühikeseks ja seda me kuula ei saanudki. Üldiselt oli aga muidu päris huvitav vaadata, kuidas siin valentinipäeva tähistatakse.
Kunstitunnis saame üsna pea väga huvitavat tööd teha. Peame tegema postri ühest kuulsast katedraalist. Ootan juba huviga.
Inglise keeles tegime tööd. Väljendid make ja do. Ülejäänud klass pidi need hispaania keelest inglise keelde tõlkima, kuna aga meie Reiliga hispaania keelt veel nii hästi ei oska, saime lihtsamalt. Õpetaja ütles meile väljendi viimase sõna, ning meie ülesanne oli öelda, kas see väljend käib koos make'iga või do'ga. Oleks vaid Eestis ka elu nii lihtne! :D
Siin väga valentinipäeva ei tähistata. Vähemalt mitte nii nagu meil, et tuuakse sõpradele kingitusi, shokolaadi, kommi, lilli jne. Kuigi tänaval kohtasin päris mitut meest/poissi lilled käes koju, ilmselt naise/pruudi juurde minemas. Küll tahaks ise ka, et keegi oleks mulle tänase päeva puhul lilli toonud :) (Ehk tuuakse siis 30.märtsil lennujaama.)
Meie aga Reiliga jätkasime Eesti traditsiooni ja tõime üksteisele kommi ja shokolaadi, sest sõber on ikkagi see, kes aitab hädas, ja meie arust on see päev lausa hädavajalik meelde tuletamaks kui tähtis üks sõber on.
Täna õhtul pidi erilist valentinipäeva õhtusööki saama. Ootan juba põnevusega...
Saatsin ka oma Eesti sõpradele sõbrapäeva tervitused ja sain väga üllatavad vastused. Dikteerin ühe:
"Oi papi röömsat söbrapäeva sullegi sinna! Ausalt see sönum sinult töi naeru suule hihi:)"
Soovitan ka teil, minu lugejatel vahel kolmeks kuuks kaugele maale sõita! ;)
HEAD SÕBRAPÄEVA!
Tuesday, February 14, 2012
Sunday, February 12, 2012
SEGOVIA - mul lihtsalt pole sõnu!
Laupäeva hommik, kell on 8.00, kuulen, isa askeldab köögis, ilmselt teeb süüa. 8.05, ema tõuseb voodist ja läheb vetsu. 8.10, isa hakkab oma tütreid äratama (see on tõeline peavalu, nagu nad ise räägivad, sest ütluse peale 'tõuske üles' ei liiguta voodis ennast küll mitte keegi). Ma ajasin siis ka end ikka 8.15 üles, sest tadadadaaaaa... algas teekond Segoviasse! Küll mul oli hea meel, et ma seda ilusat linna näha saan.
Linn on pisike, asub mägede vahel, vahemere kontinentaalne kliima - kuiv ja väga külm, -10 kraadi Celsiust. Madriidist Segoviasse oli ligikaudu 60 kilomeetrit. Teekond kaunisse ajaloolinna kulges läbi imelise maastiku - lumised mäetipud kombineeritud roheliste tasandikega. Imeline! Segoviasse jõudmiseks tuli läbida Puerta de Navacerrada - suusakuurort, mis tundus päris populaarne turismikoht olevat, vähemalt inimeste arvu järgi vaadates. Seal nägin ma sel aastal teist korda lund. Lumi ja Hispaania - milline nauding! Ei tasu ka mainimata jätta, et asusime tol hetkel 1900 m merepinnast, võrdluseks võib tuua Suure-Munamäe, mille altituud on ainult 318 meetrit.
Kui talverõõmud nauditud, jätkasime autosõitu Segoviasse. Selleks pidime suure languse tegema, linn asus ainult 1300 meetri kõrgusel merepinnast. Kesklinna sõites vaatas meile vastu suur ja uhke Rooma Akvedukt. Tõesti võimas ehitis, mille kõrval mina nagu sipelgas olin. Maksimumkõrgus on akveduktil 28,10 meetrit ja pikkus 958 meetrit. Järgmine vaatamisväärsus oli Segovia Katedraal, jällegi väga võimas ja uhke, asus see Plaza Mayor'il.
Järgmine peatus - Alcazar, väike loss-kindlus. Oma kujult meenutab see laeva ja ka kindluse lagede ehitamiseks on saadud inspiratsiooni laevadelt. Üks oluline tähelepanek veel. Nimelt kui ma lossi esimest korda nägin, meenutas see natuke Walt Disney multikate losse. Pärast ütles Hispaania-ema mulle, et tegelikult ongi Segovia kindlus neile suureks eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks olnud. No vaat kus lops!
Meie Anitaga külastasime ka kõrget torni, teised ei viitsinud nii kõrgele ronida, kõigest 140 astet, mis see siis ära ei ole.
Peaksin veel ära mainima, kui võrratult ilusad majad siin on. Kõik on lihtsalt detailideni välja ehitatud ja mitte millegagi pole koonerdatud. Vapustavalt ilus!
Kuna linn asub mäestike vahel, siis on loomulikult ka mäed omaette vaatamisväärsuseks kujunenud. 9 erinevat mäge, millest kaks tundusid mulle eriti huvitavad. Need olid La Mujer Muerta ja Siete Picos. Nime on saanud need mäed oma kuju järgi. Üks mägedest on lamava surnud naise kujuga ja teise mäe tipp moodustub omakorda seitsmest väiksest tipust.
Nõnda vaikselt hakkaski mu päev lõppema, otsisime veel suveniiripoodi, et saaksin mälestuseks midagi kaasa osta ja hakkasimegi kodu poole sõitma.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli üks kuradima hea, vinge, lõbus, huvitav ja sündmusterohke päev, mis kohe kindlasti jääb teistest erilisemana meelde! Segovia on nüüdsest igavesti minu südames..
(Tahaksin veel öelda, et sellele kirjele pealkirja oli võimatu mõelda, tahtsin panna midagi, mis näitaks, kui väga see linn mulle südamesse jäi, aga ei oska.)
Linn on pisike, asub mägede vahel, vahemere kontinentaalne kliima - kuiv ja väga külm, -10 kraadi Celsiust. Madriidist Segoviasse oli ligikaudu 60 kilomeetrit. Teekond kaunisse ajaloolinna kulges läbi imelise maastiku - lumised mäetipud kombineeritud roheliste tasandikega. Imeline! Segoviasse jõudmiseks tuli läbida Puerta de Navacerrada - suusakuurort, mis tundus päris populaarne turismikoht olevat, vähemalt inimeste arvu järgi vaadates. Seal nägin ma sel aastal teist korda lund. Lumi ja Hispaania - milline nauding! Ei tasu ka mainimata jätta, et asusime tol hetkel 1900 m merepinnast, võrdluseks võib tuua Suure-Munamäe, mille altituud on ainult 318 meetrit.
 |
| ROOMA AKVEDUKT |
 |
| CATEDRAL DE SEGOVIA |
 |
| ALCAZAR |
Järgmine peatus - Alcazar, väike loss-kindlus. Oma kujult meenutab see laeva ja ka kindluse lagede ehitamiseks on saadud inspiratsiooni laevadelt. Üks oluline tähelepanek veel. Nimelt kui ma lossi esimest korda nägin, meenutas see natuke Walt Disney multikate losse. Pärast ütles Hispaania-ema mulle, et tegelikult ongi Segovia kindlus neile suureks eeskujuks ja inspiratsiooniallikaks olnud. No vaat kus lops!
Meie Anitaga külastasime ka kõrget torni, teised ei viitsinud nii kõrgele ronida, kõigest 140 astet, mis see siis ära ei ole. |
| MÕNINGAID NÄITEID MAJADEST |
Peaksin veel ära mainima, kui võrratult ilusad majad siin on. Kõik on lihtsalt detailideni välja ehitatud ja mitte millegagi pole koonerdatud. Vapustavalt ilus!
Kuna linn asub mäestike vahel, siis on loomulikult ka mäed omaette vaatamisväärsuseks kujunenud. 9 erinevat mäge, millest kaks tundusid mulle eriti huvitavad. Need olid La Mujer Muerta ja Siete Picos. Nime on saanud need mäed oma kuju järgi. Üks mägedest on lamava surnud naise kujuga ja teise mäe tipp moodustub omakorda seitsmest väiksest tipust.
 |
| SIETE PICOS |
 |
| LA MUJER MUERTA |
Kokkuvõtvalt võib öelda, et see oli üks kuradima hea, vinge, lõbus, huvitav ja sündmusterohke päev, mis kohe kindlasti jääb teistest erilisemana meelde! Segovia on nüüdsest igavesti minu südames..
(Tahaksin veel öelda, et sellele kirjele pealkirja oli võimatu mõelda, tahtsin panna midagi, mis näitaks, kui väga see linn mulle südamesse jäi, aga ei oska.)
meeleolukas reede
Jõudsin isegi kahe päevaga kunstiõpetuse 150 küsimust ära vastata. Oh imet! Loodan, et järgmiseks nädalaks enam taolist tööd ei anta.
Reede tõotas huvitav tulla. Peale kooli läksin Reili juurde, kuna tal oli vaja pead värvida. Sõpra aidatakse ikka hädas. Pidime mõlemad pool teekonda kõndima ehk siis poole tee peal kokku saama. Tee peal juhtus nii mõndagi põnevat, kõigepealt peatati minu ees üks auto, kes oli kollase fooritule alt läbi sõitnud. Natukese aja pärast aga nägin ühte poistekampa minust möödumas. Ma ei tea, kas mul oli midagi viga või oli neil lihtsalt hea tuju, aga igatahes sellise aplodeerimise ja järele vilistamise au pole ma siin olles enne küll tundnud..
Kõik, mis on lõbus, saab kunagi otsa ja nii ma hakkasingi enne seitset Cañamero'de residentsist kodu poole liikuma, sest Reili pidi trenni minema. Kodus ootas mind järjekordne üllatus. Astusin tuppa, panin oma toast tule põlema, hakkasin asju ajama ja järsku vaatan, et üks poiss lehvitab mulle tänavalt. Mõtlesin, et mis jama see täna on, kuidas see üldse võimalik on?! Tõmbusin siis suurest ehmatusest aknast veidi kaugemale ja tegin uue katse õue vaadata. Poiss oli ikka seal. Enam ei pidanud mu närvid vastu ja hakkasin kõva häälega naerma. Ema tuli vaatama, et mis mul juhtunud on. Kustutasin tule ja kutsusin ka tema kaema. Aga keda enam ei olnud, oli poiss mu akna all. No sel hetkel tundus see küll nagu mingi nali olevat. Ühel hetkel on ja teisel enam pole. Nii ruttu ei saa ju ära kaduda. Ilmselt oli ta plehku pistnud sel hetkel, kui ma tule ära kustutasin. Siis saabus koju ka Maria, kellele ema kohe jutu ära rääkis. Maria ütles, et ta nägi jah seda, et see olevat keegi tema sõpradest olnud. Aga jah, nalja siin saab, nagu näha.
Õhtul läks Maria oma sõpradega välja, ma jäin koju, et talle natuke nii-öelda rahu anda, sest olles ise võõrustaja rollis olnud, tean ma täpselt, et vahel on seda hädasti vaja. Kudusin siis salli ja lugesin Eesti uudiseid, no see ACTA-asi ajab juba naerma vaikselt..
Kui isa reedeti töölt koju tuleb, minnakse siin peres tavaliselt pisikesse tapa-baari õlut või veini jooma, lapsed joovad muidugi coca-cola't ja nestea'd. Tapa'deks kutsutakse Hispaanias pisikesi suupisteid, mis on baarides väga populaarsed ja mida jagatakse tasuta joogi kõrvale. Need peaks õhutama söömise asemel inimesi just baarides edasi jooma. Minu arvates on see nipp neil väga hästi õnnestunud.
Reede tõotas huvitav tulla. Peale kooli läksin Reili juurde, kuna tal oli vaja pead värvida. Sõpra aidatakse ikka hädas. Pidime mõlemad pool teekonda kõndima ehk siis poole tee peal kokku saama. Tee peal juhtus nii mõndagi põnevat, kõigepealt peatati minu ees üks auto, kes oli kollase fooritule alt läbi sõitnud. Natukese aja pärast aga nägin ühte poistekampa minust möödumas. Ma ei tea, kas mul oli midagi viga või oli neil lihtsalt hea tuju, aga igatahes sellise aplodeerimise ja järele vilistamise au pole ma siin olles enne küll tundnud..
Kõik, mis on lõbus, saab kunagi otsa ja nii ma hakkasingi enne seitset Cañamero'de residentsist kodu poole liikuma, sest Reili pidi trenni minema. Kodus ootas mind järjekordne üllatus. Astusin tuppa, panin oma toast tule põlema, hakkasin asju ajama ja järsku vaatan, et üks poiss lehvitab mulle tänavalt. Mõtlesin, et mis jama see täna on, kuidas see üldse võimalik on?! Tõmbusin siis suurest ehmatusest aknast veidi kaugemale ja tegin uue katse õue vaadata. Poiss oli ikka seal. Enam ei pidanud mu närvid vastu ja hakkasin kõva häälega naerma. Ema tuli vaatama, et mis mul juhtunud on. Kustutasin tule ja kutsusin ka tema kaema. Aga keda enam ei olnud, oli poiss mu akna all. No sel hetkel tundus see küll nagu mingi nali olevat. Ühel hetkel on ja teisel enam pole. Nii ruttu ei saa ju ära kaduda. Ilmselt oli ta plehku pistnud sel hetkel, kui ma tule ära kustutasin. Siis saabus koju ka Maria, kellele ema kohe jutu ära rääkis. Maria ütles, et ta nägi jah seda, et see olevat keegi tema sõpradest olnud. Aga jah, nalja siin saab, nagu näha.
Õhtul läks Maria oma sõpradega välja, ma jäin koju, et talle natuke nii-öelda rahu anda, sest olles ise võõrustaja rollis olnud, tean ma täpselt, et vahel on seda hädasti vaja. Kudusin siis salli ja lugesin Eesti uudiseid, no see ACTA-asi ajab juba naerma vaikselt..
Kui isa reedeti töölt koju tuleb, minnakse siin peres tavaliselt pisikesse tapa-baari õlut või veini jooma, lapsed joovad muidugi coca-cola't ja nestea'd. Tapa'deks kutsutakse Hispaanias pisikesi suupisteid, mis on baarides väga populaarsed ja mida jagatakse tasuta joogi kõrvale. Need peaks õhutama söömise asemel inimesi just baarides edasi jooma. Minu arvates on see nipp neil väga hästi õnnestunud.
Wednesday, February 8, 2012
ühiskond
Hommikuti ootab sind kooli sissekäigu juures värske ajaleht, mida jagatakse tasuta. Ajaleht kannab nime "El Pais" - tõlkes riik.
Vihmaga on teed jubedalt libedad, nagu kõnniks kiilasjääl. Võib-olla sellepärast, et kõnniteed on asfaldi asemel kaetud hoopis mingisuguste plaatidega, mille liiki ma täpselt öelda ei oska. Küll aga kuivavad tänavad praktilist kohe, kui päike särama hakkab. Viimased päevad ongi vihmased ja pilves olnud, see pidigi siin õige talv olema - TALV! Talv ei ole ikka õige talv ilma lumeta. Ja praegu tundubki nagu oleks hoopis sügis, sest puhub tugev tuul, puud on lehetud ja pidevalt sajab. No sel aastal jääb mul siis talv vahele... Üks lüli tsüklist puudu. Ehk elab üle.
Inimesed on väga julged ja pealetükkivad. Ei jõua ühele küsimusele vastata, kui juba tuleb uus. Hakates sellele vastust mõtlema, suudavad nad juba sulle kolmanda ka ette puisata! Tuleb ränka vaeva näha, et nende rütmis püsida. Üldiselt siin eriti viisakust pole, sest kõik on kõigiga sõbrad. Vähemalt tundub nii. Esimesed kaks nädalat arvasingi, et kõik tunnevad kõiki, sest tänaval kõndides tervitas mind peaaegu igaüks, kellele otsa vaatasin. Nüüd olen seda pisut vältida püüdnud ja vaatan kõndides maha. On kindlam. Räägitakse ka palju. Ja kiiresti. Vahepeal tundub, et kas nad mõtlevad ka enne kui ütlevad, või lihtsalt ütlevad ja alles pärast mõtlevad, või ei mõtle üldsegi, mida ütlevad?! Sellest arusaamiseks peab vist hispaanlane olema. Heatahtlikkust on ka palju. See võib-olla ongi nende peamine erinevus teistest rahvastest, et nad ei peagi olema viisakad, kui näiteks minnakse mõnda ametlikku kohta (välja arvatud muidugi kuningapaleed ja teised taolised asutused, sest nendega ma pole kokku puutunud), siis suheldakse nagu sõbraga. Inglise keeles õpime ametlikku suhtlemist, kuid siin selline asi üldse vist puudub, nagu näha.
Koolis on ka teistmoodi kui meil. Kui tund lõppeb, siis vähemalt Vändras on kombeks ikka enne teised klassist välja lasta, kui ise sinna sisse astud. Siin sellist asja pole. Kohe kui klassiuks avaneb, joostakse tormates klassi, isegi, kui teised pole jõudnud veel tundi lõpetadagi. Lihtsalt kehtib põhimõte, et "kell lõpetab tunni" ja ongi kõik.
Baarides ja kohvikutes on eriti jube olla, sest kõik, mida ei anna süüa, lendab põrandale. Alguses ehmatas see küll päris hirmsasti, et kas nad tõesti ei hooli üldse sellest, et teised peavad pärast seda läbu koristama, ja et endal on ju ka kole vaadata ja istuda sellises keskkonnas. Aga no ju nad on siis harjund sellega, äkki on see nende kultuuri omapära?!
Kunstiõpetus käib ka äärmusest äärmusesse. Esimene kuu polnud meil midagi teha, istusime niisama tunnis ja üritasime kasvõi millegist aru saada, kuid tulutult. Nüüd on teised ajad. Saime eile inglisekeelse materjali, mida õpetaja meile lubanud oli, ja peame selle reedeks ära tegema. Materjali on 30 lehekülge ja iga lehekülje lõpus on umbes 5 küsimust. Korrutades viie kolmekümnega, saame 150 KÜSIMUST NELJA PÄEVAGA! TULE TAEVAS APPI! Ma tahaks päris teada, kas teised õpilased siin koolis ka nii suurt tööd peavad tegema, või on lihtsalt õpetaja meie peale vihane, et me selle tunni pärast probleemi üles tõstsime..
Vihmaga on teed jubedalt libedad, nagu kõnniks kiilasjääl. Võib-olla sellepärast, et kõnniteed on asfaldi asemel kaetud hoopis mingisuguste plaatidega, mille liiki ma täpselt öelda ei oska. Küll aga kuivavad tänavad praktilist kohe, kui päike särama hakkab. Viimased päevad ongi vihmased ja pilves olnud, see pidigi siin õige talv olema - TALV! Talv ei ole ikka õige talv ilma lumeta. Ja praegu tundubki nagu oleks hoopis sügis, sest puhub tugev tuul, puud on lehetud ja pidevalt sajab. No sel aastal jääb mul siis talv vahele... Üks lüli tsüklist puudu. Ehk elab üle.
Inimesed on väga julged ja pealetükkivad. Ei jõua ühele küsimusele vastata, kui juba tuleb uus. Hakates sellele vastust mõtlema, suudavad nad juba sulle kolmanda ka ette puisata! Tuleb ränka vaeva näha, et nende rütmis püsida. Üldiselt siin eriti viisakust pole, sest kõik on kõigiga sõbrad. Vähemalt tundub nii. Esimesed kaks nädalat arvasingi, et kõik tunnevad kõiki, sest tänaval kõndides tervitas mind peaaegu igaüks, kellele otsa vaatasin. Nüüd olen seda pisut vältida püüdnud ja vaatan kõndides maha. On kindlam. Räägitakse ka palju. Ja kiiresti. Vahepeal tundub, et kas nad mõtlevad ka enne kui ütlevad, või lihtsalt ütlevad ja alles pärast mõtlevad, või ei mõtle üldsegi, mida ütlevad?! Sellest arusaamiseks peab vist hispaanlane olema. Heatahtlikkust on ka palju. See võib-olla ongi nende peamine erinevus teistest rahvastest, et nad ei peagi olema viisakad, kui näiteks minnakse mõnda ametlikku kohta (välja arvatud muidugi kuningapaleed ja teised taolised asutused, sest nendega ma pole kokku puutunud), siis suheldakse nagu sõbraga. Inglise keeles õpime ametlikku suhtlemist, kuid siin selline asi üldse vist puudub, nagu näha.
Koolis on ka teistmoodi kui meil. Kui tund lõppeb, siis vähemalt Vändras on kombeks ikka enne teised klassist välja lasta, kui ise sinna sisse astud. Siin sellist asja pole. Kohe kui klassiuks avaneb, joostakse tormates klassi, isegi, kui teised pole jõudnud veel tundi lõpetadagi. Lihtsalt kehtib põhimõte, et "kell lõpetab tunni" ja ongi kõik.
Baarides ja kohvikutes on eriti jube olla, sest kõik, mida ei anna süüa, lendab põrandale. Alguses ehmatas see küll päris hirmsasti, et kas nad tõesti ei hooli üldse sellest, et teised peavad pärast seda läbu koristama, ja et endal on ju ka kole vaadata ja istuda sellises keskkonnas. Aga no ju nad on siis harjund sellega, äkki on see nende kultuuri omapära?!
Kunstiõpetus käib ka äärmusest äärmusesse. Esimene kuu polnud meil midagi teha, istusime niisama tunnis ja üritasime kasvõi millegist aru saada, kuid tulutult. Nüüd on teised ajad. Saime eile inglisekeelse materjali, mida õpetaja meile lubanud oli, ja peame selle reedeks ära tegema. Materjali on 30 lehekülge ja iga lehekülje lõpus on umbes 5 küsimust. Korrutades viie kolmekümnega, saame 150 KÜSIMUST NELJA PÄEVAGA! TULE TAEVAS APPI! Ma tahaks päris teada, kas teised õpilased siin koolis ka nii suurt tööd peavad tegema, või on lihtsalt õpetaja meie peale vihane, et me selle tunni pärast probleemi üles tõstsime..
Monday, February 6, 2012
pole ammu näinud... küll ma olen paksuks läinud!
 |
| FUTURISM |
30. jaanuar - Käisin jooksmas. Hispaanias keele tunni jaoks kirjutasin Eestist (hispaania keeles muidugi), Lolo (ema-poolne sugulane) ja ta pruut käisid lõunal.
31. jaanuar - Peale saksa keele tundi käisime Maria, Juan Carlose ja ta sõbraga jalutamas. Väga imelikud sõbrad on sellel "sõbral", igatahes me panime kolmekesi nende eest jooksu :) Kunstiõpetuses oli töö, mida me ei teinud.
1. veebruar - Käisime Jaime'ga jälle kunstiõpetusest rääkimas. Seekordselt arvasime, et asi on nüüd korras enam-vähem. Kahjuks mitte. Lõpetasin ka Eesti kunsta esimese töö. Jooksin.
2. veebruar - Alustasin kirjandit. Õhtupoole käisime Reili ja Davidiga spordipoodides.
3. veebruar - Koolis alustasime Reiliga raamatute vastamist, jõudsime 2 tunniga ainult esimese raamatu 2 küsimust ära vastata!! Peale kooli käisime jälle kunstiõpetusest rääkimas. seekord õppealajuhatajaga. Õhtul oli meie pool sleepover - pidu, peale mida ööseks jäädakse. Külla tulid Cristina, Juan Carlos, Reili ja David. Käisime poest pitsat ja cocat ostmas ning pidu võiski alata. Magama saime öösel umbes kella 3 ajal.
4. veebruar - Päev, mil kõik jõudis kohale. Kunstiõpetus hakkas vaikselt üle viskama, polnud ammu peret näinud, oma voodis maganud...
Ja siis jõudis kätte pühapäev!
5. veebruar - Käisime Prados. 8.00 äratus ja 9.00 Mostoles Centrali juures kohtusime teiste kannatajatega - Reili ja Davidiga. 20 minutit rongi-metroosõitu Madriidi, 20 mintutit jalutuskäiku ja kohal me olimegi. Muuseumo ees saime kokku Maria vanaisaga, kes on ka ise omamoodi kunstnik (kodus ilutseb seinal tema enda maalitud "Mona Lisa", lisaks veel paljud kujukesed, mida ta on valmistanud). Järjekord muuseumi oli omajagu pikk, aga kaua me ootama ei pidanud. Õpilastele oli sissepääas tasuta, pensionäridele 6 eurot ja tavainimestele 12 eurot, koos giidiga 19 eurot. Muuseumil on 3 korrust, millest kahel esimesel asuvad põhilised vaatamist väärivad teosed. Kohe sisse astudes nägime kuulsat teost kahe erineva kunstniku näol - "Aadam ja Eeva". Veidi kaugemal asus aga "Kolm graatsiat". Palju oli maale Hispaania ajaloost, Kreeka mütoloogiast, surnud Kristusest. Nägime paljude kuulsate kunstnike teoseid, nagu El Greco, Velazquez, Rubens, Goya, Rembrandt, van Dyck. Eriti jäi meelde Goya teos "The Naked Maja". Prados viibides tundsin küll ennast nagu oleksin ilus, tark, intelligentne ja väärin suursuguste teoste imetlemist. Kunstiõpetuse õpikust võib-olla ei tundugi need maalid nii huvitavad kui päris elus. Uskuge mind, see on ikka midagi hoopis teistsugust!
Peale muuseumit asusime teele vanavanemate juurde, kus pidime lõunatama. Kuna aga kell oli veel vähe (13.00), siis mõtlesime, et vaataks vähe Madriidi linna. Hüppasime läbi ka ühest kohvikust, kus tegime värskendava joogi ja pisikese saiakese.
Tähelepanek!
Enamus saiakesed ja koogid sisaldavad shokolaadi. Võib-olla on nii ka Eestis, aga ma pole tähele küll pannud. Kui tagasi tulen, siis uurin.
Jalutasime edasi ja peagi olimegi kohal. Madriid on ikka müstiliselt ilus ja võrratu! Kui ma väga hästi hispaania keelt oskaks, siis tuleksin siia kunagi elama.
Lõuna oli rikkalik nagu ikka. Seekord oli menüüs kana, kuid peale selle oli laual veel pirukas, seened, baguette ja kõike muud head ja paremat. Mõtlesin, et peaks hakkama ka söögist pilte tegema, aga pärast pere mõtleb veel, et täitsa lolliks läinud! Eks ma salaja üritan kunagi.
Kui lõuna söödud, oli käes kohvitamise aeg. Kohvi kõrvale pakuti pisikesi shokolaadiga kaetud ja katmata lehttaignasaiakesi - oivaline! Kuidas sellest suudab ära öelda?! Nautisime üksteise seltskonda ja kuskil 5 ajal läksime ema, isa ja Anaga Xanadu'sse. Maria ja David läksid metrooga koju, sest nad pidid õppima. Me aga nautisime taaskord odavate hindade lõhna. Tagasitulles pargiti auto meie kodu juurde ja mindi Reilit saatma. Astusime ka mõneks ajaks nende poole, seal käib parajasti remont ja igal pool oli 10 kilo tolmu nagu Reilile meeldib ikka öelda. Ajasime veidi juttu ja tulime siis koju. Õhtul olin ikka päris väsinud, sest nädalavahetusel polnud õieti magada saanud.
 |
| MUSEO DEL REINA SOFIA |
Nüüd läksin kole teoreetiliseks, isegi wikipeedia on lahti, sest ennast hakkas päris huvitama. Muidu mulle selline kunst ei meeldi, aga kui ta omab kindlat tähendust, võib ta isegi päris huvitav olla, nagu näha.
Nüüd olen kodus ja kirjutan teile nädala taguseid sündmusi.
Olen sel nädalal raske valiku ees, kas külastada Segoviat/Avilat või minna Maria ja ta sõpradega pidutsema. Kui valiksin esimese, siis oleks kindlasti Maria mu peale jõle vihane, aga kui valiksin teise, siis jääks mul üks imeilus linn nägemata...
Sunday, January 29, 2012
TOLEDO
Kolmapäeva õhtul käisime, nagu õiged jalkafännid ikka, baaris jalgpalli vaatamas. Mängisid Real Madrid ja Barcelona, Hispaania jaoks oli see ajalooline mäng. Lõpptulemus oli 2:2. Peale seda, kui Barca esimesel poolajal 2:0 juhtima läks, loobusid kõik Real'i fännid võidust ning suundusid koju. Aga oh imet! Real suutis ikka teisel poolajal järgi jõuda.
Neljapäeval ei teinud midagi. Alustasin oma kunstiõpetuse praktilist tööd.
Reedel üritasime uuesti mulle pükse osta. Sel korral ma need ka kätte sain. Tagasitulles võtsime tee pealt kaasa Ana, kes oli oma sõbranna juures ja läksime ikka sinna samasse baari, kus me juba mitu korda käinud oleme. Sõime seal õhtust. Õhtu venis pikale ja saime koju alles 12 ajal.
Laupäeval alustasime teekonda Toledosse. Kella tunniosuti oli siis kuskil 10 ja 11 vahel. Sõit sinna kestis umbes ühe tunni. Väga ilus ajalooline linn, palju müüre ja suurepärased vaated. Aga tahaksin minna ka Segovia'sse, sest see pidi veel ilusam olema.
Õhtul rääkisin perele taaskord veidi Eestist. Küsiti, et palju kraade Eestis hetkel on, vastasin, et kuskil -10 kuni -15. Ema ütles, et tema ei kujuta sellist külma endale ettegi. Ütlesin, et kui õues on miinus kakskümmend viis kraadi, siis õue minnes on selline tunne, nagu keegi näpistaks sind sõrmeotstega nina otsast ja põskedelt. Ja siis tuli lumeigatsus peale, sest sel aastal ma ilmselgelt seda ei näe, ainult piltidelt. Sain aru, et mulle ikka meeldib Eestis elada, kus suvel on parajalt soe, aga talvel see-eest mõnusalt lumine ja karge. Selline täiesti paras kliima minusugusele.
Neljapäeval ei teinud midagi. Alustasin oma kunstiõpetuse praktilist tööd.
Reedel üritasime uuesti mulle pükse osta. Sel korral ma need ka kätte sain. Tagasitulles võtsime tee pealt kaasa Ana, kes oli oma sõbranna juures ja läksime ikka sinna samasse baari, kus me juba mitu korda käinud oleme. Sõime seal õhtust. Õhtu venis pikale ja saime koju alles 12 ajal.
 |
| MINU LEMMIKPILT SIIANI |
 |
| PÜHA PABER |
Õhtul rääkisin perele taaskord veidi Eestist. Küsiti, et palju kraade Eestis hetkel on, vastasin, et kuskil -10 kuni -15. Ema ütles, et tema ei kujuta sellist külma endale ettegi. Ütlesin, et kui õues on miinus kakskümmend viis kraadi, siis õue minnes on selline tunne, nagu keegi näpistaks sind sõrmeotstega nina otsast ja põskedelt. Ja siis tuli lumeigatsus peale, sest sel aastal ma ilmselgelt seda ei näe, ainult piltidelt. Sain aru, et mulle ikka meeldib Eestis elada, kus suvel on parajalt soe, aga talvel see-eest mõnusalt lumine ja karge. Selline täiesti paras kliima minusugusele.
 |
| TÕELINE HISPAANIA CASA |
HUVITAVAID FAKTE!
Piimapakke müüakse kümnekaupa ja neid ostetakse mitmeks kuuks ette, samuti ei asu need külmletis, kust meie oleme harjund ostma. Palju on tehislikke toiduaineid. Mina ei suudaks kaua sellist toitu süüa. Värske on ikkagi värske ja palju parema maitsega kui säilitusaineid täis topitud saiad ja piimad. Aga no loodame, et tänu sellele säilivad ka inimesed kauem. Võib-olla peaks Eestis sama asja propageerima: SÄILITUSAINETEGA SÄILID KAUEM NOORENA!
Wednesday, January 25, 2012
kolmas koolinädal
Esmaspäeval sain vist kehalises hindeks 10 (päris kindel pole, sest õpetaja ei ütle hindeid valjult), aga kuna Maria ütles, et kui suudad hüppenööril 50 hüpet koosjalu ühe korraga ära hüpata, siis peaks kümne kätte saama. Ka muusikas sain 10, pidime esitama loo nimega "Dixieland", meie Reiliga ksülofonidel ning ülejäänud klass flöötidel. Mängisime seda 5 korda järjest, sest hindamine käis 3-kaupa. Kuna aga meid oli ainult kaks, siis polnud midagi parata. Lõpuks jäi lugu juba nii pähe, et ümisesin seda ka terve ülejäänud päeva. Õhtul käisime Mariaga koos jooksmas, mida ma hakkan nüüd igal õhtul tegema, sest muidu võin kohaliku söögi tõttu paksuks minna. Mitte, et see halb oleks, aga just sellepärast, et see on nii võrratu, et tahaks aga järjest juurde võtta ja muidugi on ka portsjonid metsikud! Eile sõin terve ahjuvormitäie pastat..
Teisipäeval algas päev huvitavalt. Inglise keelt andis uus õpetaja, kuna vana oli vist jälle haigestunud. Õpetaja on noor ja ilus, ning seetõttu oli tunnis palju elevust. Kell 4 läksin saksa keelde. Peale seda käisime Reiliga mulle dresse otsimas, mida me kahjuks ei leidnud.
Üks huvitav fakt veel, nimelt avatakse siin poed õhtul kuskil poole 6 ajal ja suletakse siis vastavalt kas kell 9 või 10 õhtul.
Õhtul järjekordne jooks, millest on JUBA saanud pere naljanumber, sest Marial on raskusi mulle järelejõudmisega, kõhu-, seljalihaste ja kõtekõverduste tegemisega. Samuti arvatakse, et Eestis elavad inimesed on kõik sportlased :D. Muidugi see nii pole, aga kui võrrelda kehalist Hispaania ja Eesti koolides, siis on kindlasti Eestis parem tase. Kui Eestist joostakse iga tund soojenduseks, siis Hispaanias sellist asja pole. Kui Eestis peab hüppenööriga hüppama ühe minuti jooksul 200 hüpet, siis Hispaanias tuleb hüpata 50 mistahes aja jooksul. Eestis hüpatakse kõrgust, Hispaanias tantsitakse salsat jne.
Samas on ka hea, et kehalises tantsima õpetatakse, sest siis saavad noored tantsuoskuse, mida Eestis kahjuks paljudel noortel pole. Aga võiks!
Hispaania keeles teeme juba harjutusi, enam ei vaata õpetajatega vastamisi nõutute nägudega üksteisele otsa ning ei tee midagi. Nüüd juba teeme! Tervitused on kõik selged, samuti ka hüvastijätud. Oskame öelda, kust pärit oleme, mis meie nimed on, kui vanad me oleme ja kindlasti mõnd asja veel, mis kohe meelde ei tule. Ka teistes tundides on väga lihtne hispaania keel selgeks saada, sest kõik tahavd meiega rääkida, aga kuna keegi ei oska eriti inglise keelt, siis peame meie pingutama, et neist hispaania keeles aru saada. Minu jaoks on see ainult positiivne!
Teisipäeval algas päev huvitavalt. Inglise keelt andis uus õpetaja, kuna vana oli vist jälle haigestunud. Õpetaja on noor ja ilus, ning seetõttu oli tunnis palju elevust. Kell 4 läksin saksa keelde. Peale seda käisime Reiliga mulle dresse otsimas, mida me kahjuks ei leidnud.
Üks huvitav fakt veel, nimelt avatakse siin poed õhtul kuskil poole 6 ajal ja suletakse siis vastavalt kas kell 9 või 10 õhtul.
Õhtul järjekordne jooks, millest on JUBA saanud pere naljanumber, sest Marial on raskusi mulle järelejõudmisega, kõhu-, seljalihaste ja kõtekõverduste tegemisega. Samuti arvatakse, et Eestis elavad inimesed on kõik sportlased :D. Muidugi see nii pole, aga kui võrrelda kehalist Hispaania ja Eesti koolides, siis on kindlasti Eestis parem tase. Kui Eestist joostakse iga tund soojenduseks, siis Hispaanias sellist asja pole. Kui Eestis peab hüppenööriga hüppama ühe minuti jooksul 200 hüpet, siis Hispaanias tuleb hüpata 50 mistahes aja jooksul. Eestis hüpatakse kõrgust, Hispaanias tantsitakse salsat jne.
Samas on ka hea, et kehalises tantsima õpetatakse, sest siis saavad noored tantsuoskuse, mida Eestis kahjuks paljudel noortel pole. Aga võiks!
Hispaania keeles teeme juba harjutusi, enam ei vaata õpetajatega vastamisi nõutute nägudega üksteisele otsa ning ei tee midagi. Nüüd juba teeme! Tervitused on kõik selged, samuti ka hüvastijätud. Oskame öelda, kust pärit oleme, mis meie nimed on, kui vanad me oleme ja kindlasti mõnd asja veel, mis kohe meelde ei tule. Ka teistes tundides on väga lihtne hispaania keel selgeks saada, sest kõik tahavd meiega rääkida, aga kuna keegi ei oska eriti inglise keelt, siis peame meie pingutama, et neist hispaania keeles aru saada. Minu jaoks on see ainult positiivne!
MIKS JUST MINA ?! :D
Jalutasime rahulikult pargis, järsku nägime, et üks kloun paneb etenduse
jaoks asju püsti. Jäime siis ootama ja vaatama, et huvitav, mida ta
meile korraldab. Algul, nagu ikka, kutsus rahvast kokku, kepsles ja
kargas paar korda, siis jäi seisma. Meie Mariaga tegime temast kogu aeg
pilte, sest kõik hetked siin tuleb ju jäädvustada. Äkitselt vaatas ta
meie poole, ju oli siis märganud, et me teda pildistame. Meie ehmatuseks
hakkas ta poseerima ja nii me siis pildistasime teda nii eest kui
tagant, nii ühe kui teise külje pealt.
Seejärel sai ta vist aru, et mina küll Hispaaniast pärit pole. Tuli minu juurde ja küsis pilte näha. Ma siis näitasin. Küsis, kust ma pärit olen, ütlesin, et Eestist. Võttis kaamera enda kätte ja pistis jooksu. Ma jäin suurte silmadega vahtima, et no tore küll, nüüd on läinud.. Aga ei, ta tuli tagasi, ja MUIDUGI kutsus mind ka suure rahvahulga ette, mille tõttu ma ilmselt näost nagu peet olin. Siis otsustas ta ühele ilusale Eesti tüdrukule pere luua. Võttis publiku hulgast ühe noormehe, siis ühe poisi mulle pojaks, ühe tüdruku tütreks ja ühe vanadaami mehele ämmaks. Asus siis pildistama, kuid arvas, et midagi on ikkagi veel puudu - püstol mehe käes! Mees küsis siis, et keda ta sihtima peab, kas ämma või ? :D Kloun vastas, et ei ikka ennast. Seejärel tegi ta pildi,mis nägi välja selline:
Pärast korraldas veel mitu etteastet, enne kui ära lõpetas. Ka Maria isa sattus talle ohvriks.
Seejärel sai ta vist aru, et mina küll Hispaaniast pärit pole. Tuli minu juurde ja küsis pilte näha. Ma siis näitasin. Küsis, kust ma pärit olen, ütlesin, et Eestist. Võttis kaamera enda kätte ja pistis jooksu. Ma jäin suurte silmadega vahtima, et no tore küll, nüüd on läinud.. Aga ei, ta tuli tagasi, ja MUIDUGI kutsus mind ka suure rahvahulga ette, mille tõttu ma ilmselt näost nagu peet olin. Siis otsustas ta ühele ilusale Eesti tüdrukule pere luua. Võttis publiku hulgast ühe noormehe, siis ühe poisi mulle pojaks, ühe tüdruku tütreks ja ühe vanadaami mehele ämmaks. Asus siis pildistama, kuid arvas, et midagi on ikkagi veel puudu - püstol mehe käes! Mees küsis siis, et keda ta sihtima peab, kas ämma või ? :D Kloun vastas, et ei ikka ennast. Seejärel tegi ta pildi,mis nägi välja selline:
 |
| Maria isa on parempoole blondi parukaga |
Üldiselt oli vahva, sai jälle kõvasti naerda.
Nädalavahetus
Tükk aega möödas juba viimasest korrast,mil midagi kirjutasin.
Eelmisel reedel koolis suurt midagi ei juhtunud. Õhtul aga käisime Maria ja ta sõbranna Carolinaga suures-suures kaubanduskeskuses, mille nimeks on Xanadu. Päris tore oli, teekond sinna nõudis ainult mõne bussipeatuse.
Bussipileti hind on 1.10 eurot. Eestiga võrreldes tundub bussisõit siin nagu rikaste lõbu olevat. Kuupilet on kuskil 35-50 eurot, oleneb staatusest, kas ollakse õpilane, tavakodanik või pensionär jne. Aga see-eest on ka palgad kõrgemad. Miinimumpalk pidavat olema 600 eurot.
Laupäeva hommikul kutsusid Maria ja ta ema mind kaasa ostutuurile, kuna Marial oli vaja midagi endale soetada. Pähimõtteliselt minu maja taga asub pikk tänav rohkete poodidega, kus müüakse järjekordselt kõike - nii riideid ja jalanõusid kui ka ehteid, kodutehnikat ja iluteenuseid. Õhtul käisime Mostolesest väljas, samuti ühes kaubakeskuses, kus müüakse tooteid, mida tavapoodides enam müügil pole, ehk siis seal asusid nii-öelda outlet-poed.
Pühapäeval käisime vanavanemate juures lõunat söömas. Kuna pere suhtleb enamasti ema-poolsete vanematega, siis just nende juurde me suundusimegi. Võtsin kaasa ka oma kingid Eestist, mis ma nende jaoks ostnud olin: kodukootud villased sokid, paar Eestit tutvustavat raamatut ning karbi nööbikomme. Kingid meeldisid neile väga ning öeldi, et vanaemal olevatki olnud vaja uut paari villaseid sokke, mille üle ma väga rõõmus olin, sest nüüd ta need ka sai!
Peale lõunat prooviti Eesti jooke, mida ma kingiks olin toonud. Kõige paremini läks peale Vana Tallinn, tehti küll nägusid, kuid lõpptulemusena siiski kiideti meie joogimeisterdamisoksust.
Seejärel läksime Madriidi jalutama. Seekord oli sihtmärgiks Bourboni Madriid. Alustasime Prado muuseumi juurest, kus parajasti on vaatamiseks välja pandud Ermitaaži kollektsioon. Pradot külastan arvatavasti 4.veebruaril.
Teele jäid veel hotell Ritz (sinna ma lähen järgmine kord, kui Hispaaniasse puhkama tulen), Banco de España, San Jeronimo el Reali kirik, Kuninglik Botaanikaaed, Puerta de Alcala ja Parque del Retiro, kus asub Alfonso XII mälestusmärk. Suurepärane paik romantiliseks jalutuskäiguks. Lihtsalt võrratu! Mälestusmärgi ees asub veekogu, mille peal on võimalik paadiga sõita, päikeseloojangu ajal on just see koht kõige õigem, et unustada kõik mured ja lihtsalt olla...
Parque del Retiro's on samuti nädalavahetustel palju tänavameelelahutajaid nagu igal pool mujalgi Madriidis. Järjekordselt sattusin ma ühe sellise ohvriks.. (Sellest tuleb järgmine kirje.)
Eelmisel reedel koolis suurt midagi ei juhtunud. Õhtul aga käisime Maria ja ta sõbranna Carolinaga suures-suures kaubanduskeskuses, mille nimeks on Xanadu. Päris tore oli, teekond sinna nõudis ainult mõne bussipeatuse.
 |
| Outlet-ostukeskus |
Laupäeva hommikul kutsusid Maria ja ta ema mind kaasa ostutuurile, kuna Marial oli vaja midagi endale soetada. Pähimõtteliselt minu maja taga asub pikk tänav rohkete poodidega, kus müüakse järjekordselt kõike - nii riideid ja jalanõusid kui ka ehteid, kodutehnikat ja iluteenuseid. Õhtul käisime Mostolesest väljas, samuti ühes kaubakeskuses, kus müüakse tooteid, mida tavapoodides enam müügil pole, ehk siis seal asusid nii-öelda outlet-poed.
Peale lõunat prooviti Eesti jooke, mida ma kingiks olin toonud. Kõige paremini läks peale Vana Tallinn, tehti küll nägusid, kuid lõpptulemusena siiski kiideti meie joogimeisterdamisoksust.
Seejärel läksime Madriidi jalutama. Seekord oli sihtmärgiks Bourboni Madriid. Alustasime Prado muuseumi juurest, kus parajasti on vaatamiseks välja pandud Ermitaaži kollektsioon. Pradot külastan arvatavasti 4.veebruaril.
 |
| HOTELL RITZ |
 |
| ALFONSO XII MÄLESTUSMÄRK |
Parque del Retiro's on samuti nädalavahetustel palju tänavameelelahutajaid nagu igal pool mujalgi Madriidis. Järjekordselt sattusin ma ühe sellise ohvriks.. (Sellest tuleb järgmine kirje.)
Thursday, January 19, 2012
PÄIKE... LÕPUKS OMETI SOE!
Teisipäeval oli esimene saksa keele tund Hispaanias. Algas see kell 16.00 ja kestis ühe tunni. Saksa keel hakkab toimuma kahel korral nädalas - teisipäeviti ja neljapäeviti. Tundi annab Jaime, meie mentor, mille üle mul on hea meel, sest nii on minul lihtsam õppida.
Kolm päeva on ilm olnud lihtsalt vapustav! Päike, päike, päike! Mõnus ja soe. Nüüd hakkab juba tekkima tunne, et olen Hispaanias.
Koolis eriti midagi uut pole. Kunst on ikka sama igav nagu enne, inglise keeles peame palju jutustama (mis on ka minu esimene kodune töö Hispaanias), hispaania keel edeneb ka niivõrd-kuivõrd.
Kolmapäeval lõpetasin esimese raamatu lugemise, milleks oli Pedro Krusteni "Neiuke läks roosiaeda". Väga huvitav ja põnev raamat eestlaste mõisaelust enne Esimest maailmasõda. Soovitan kindlasti lugeda neil, kellel pole palju aega, et kirjandusele pühenduda. Alustasin ka teise lugemist, milleks on Mati Undi "Sügisball". Esimene osa on loetud, tundub üpriski huvitav.
Täna pidime kehalise tunnis tantsima. Algul õppisime mingisuguseid rock'n'rolli liigutusi ja pärast õpetati salsat. Õpetati muidugi nii, et näidati korra ette, ja meie pidime siis kohe järgi tegema. Otseloomulikult kõigil see ebaõnnestus. Mina tantsisin ühe Maria sõbra Juan Carlosega, kelle ma olevat väga õnnelikuks teinud, kuna ta pole just kõige ilusama välimusega poiss meie klassis. Niisiis on ka mul mõni heategu siin, Mostoleses ära tehtud.
Nädalavahetusel võib-olla külastan Prado muuseumi. Aga pole veel kindel.
Kolm päeva on ilm olnud lihtsalt vapustav! Päike, päike, päike! Mõnus ja soe. Nüüd hakkab juba tekkima tunne, et olen Hispaanias.
Koolis eriti midagi uut pole. Kunst on ikka sama igav nagu enne, inglise keeles peame palju jutustama (mis on ka minu esimene kodune töö Hispaanias), hispaania keel edeneb ka niivõrd-kuivõrd.
Kolmapäeval lõpetasin esimese raamatu lugemise, milleks oli Pedro Krusteni "Neiuke läks roosiaeda". Väga huvitav ja põnev raamat eestlaste mõisaelust enne Esimest maailmasõda. Soovitan kindlasti lugeda neil, kellel pole palju aega, et kirjandusele pühenduda. Alustasin ka teise lugemist, milleks on Mati Undi "Sügisball". Esimene osa on loetud, tundub üpriski huvitav.
Täna pidime kehalise tunnis tantsima. Algul õppisime mingisuguseid rock'n'rolli liigutusi ja pärast õpetati salsat. Õpetati muidugi nii, et näidati korra ette, ja meie pidime siis kohe järgi tegema. Otseloomulikult kõigil see ebaõnnestus. Mina tantsisin ühe Maria sõbra Juan Carlosega, kelle ma olevat väga õnnelikuks teinud, kuna ta pole just kõige ilusama välimusega poiss meie klassis. Niisiis on ka mul mõni heategu siin, Mostoleses ära tehtud.
Nädalavahetusel võib-olla külastan Prado muuseumi. Aga pole veel kindel.
Subscribe to:
Posts (Atom)