meeleolukas reede

Jõudsin isegi kahe päevaga kunstiõpetuse 150 küsimust ära vastata. Oh imet! Loodan, et järgmiseks nädalaks enam taolist tööd ei anta.
Reede tõotas huvitav tulla. Peale kooli läksin Reili juurde, kuna tal oli vaja pead värvida. Sõpra aidatakse ikka hädas. Pidime mõlemad pool teekonda kõndima ehk siis poole tee peal kokku saama. Tee peal juhtus nii mõndagi põnevat, kõigepealt peatati minu ees üks auto, kes oli kollase fooritule alt läbi sõitnud. Natukese aja pärast aga nägin ühte poistekampa minust möödumas. Ma ei tea, kas mul oli midagi viga või oli neil lihtsalt hea tuju, aga igatahes sellise aplodeerimise ja järele vilistamise au pole ma siin olles enne küll tundnud..
Kõik, mis on lõbus, saab kunagi otsa ja nii ma hakkasingi enne seitset Cañamero'de residentsist kodu poole liikuma, sest Reili pidi trenni minema. Kodus ootas mind järjekordne üllatus. Astusin tuppa, panin oma toast tule põlema, hakkasin asju ajama ja järsku vaatan, et üks poiss lehvitab mulle tänavalt. Mõtlesin, et mis jama see täna on, kuidas see üldse võimalik on?! Tõmbusin siis suurest ehmatusest aknast veidi kaugemale ja tegin uue katse õue vaadata. Poiss oli ikka seal. Enam ei pidanud mu närvid vastu ja hakkasin kõva häälega naerma. Ema tuli vaatama, et mis mul juhtunud on. Kustutasin tule ja kutsusin ka tema kaema. Aga keda enam ei olnud, oli poiss mu akna all. No sel hetkel tundus see küll nagu mingi nali olevat. Ühel hetkel on ja teisel enam pole. Nii ruttu ei saa ju ära kaduda. Ilmselt oli ta plehku pistnud sel hetkel, kui ma tule ära kustutasin. Siis saabus koju ka Maria, kellele ema kohe jutu ära rääkis. Maria ütles, et ta nägi jah seda, et see olevat keegi tema sõpradest olnud. Aga jah, nalja siin saab, nagu näha.
Õhtul läks Maria oma sõpradega välja, ma jäin koju, et talle natuke nii-öelda rahu anda, sest olles ise võõrustaja rollis olnud, tean ma täpselt, et vahel on seda hädasti vaja. Kudusin siis salli ja lugesin Eesti uudiseid, no see ACTA-asi ajab juba naerma vaikselt..
Kui isa reedeti töölt koju tuleb, minnakse siin peres tavaliselt pisikesse tapa-baari õlut või veini jooma, lapsed joovad muidugi coca-cola't ja nestea'd. Tapa'deks kutsutakse Hispaanias pisikesi suupisteid, mis on baarides väga populaarsed ja mida jagatakse tasuta joogi kõrvale. Need peaks õhutama söömise asemel inimesi just baarides edasi jooma. Minu arvates on see nipp neil väga hästi õnnestunud.