ühiskond

Hommikuti ootab sind kooli sissekäigu juures värske ajaleht, mida jagatakse tasuta. Ajaleht kannab nime "El Pais" - tõlkes riik.
Vihmaga on teed jubedalt libedad, nagu kõnniks kiilasjääl. Võib-olla sellepärast, et kõnniteed on asfaldi asemel kaetud hoopis mingisuguste plaatidega, mille liiki ma täpselt öelda ei oska. Küll aga kuivavad tänavad praktilist kohe, kui päike särama hakkab. Viimased päevad ongi vihmased ja pilves olnud, see pidigi siin õige talv olema - TALV! Talv ei ole ikka õige talv ilma lumeta. Ja praegu tundubki nagu oleks hoopis sügis, sest puhub tugev tuul, puud on lehetud ja pidevalt sajab. No sel aastal jääb mul siis talv vahele... Üks lüli tsüklist puudu. Ehk elab üle.
Inimesed on väga julged ja pealetükkivad. Ei jõua ühele küsimusele vastata, kui juba tuleb uus. Hakates sellele vastust mõtlema, suudavad nad juba sulle kolmanda ka ette puisata! Tuleb ränka vaeva näha, et nende rütmis püsida. Üldiselt siin eriti viisakust pole, sest kõik on kõigiga sõbrad. Vähemalt tundub nii. Esimesed kaks nädalat arvasingi, et kõik tunnevad kõiki, sest tänaval kõndides tervitas mind peaaegu igaüks, kellele otsa vaatasin. Nüüd olen seda pisut vältida püüdnud ja vaatan kõndides maha. On kindlam. Räägitakse ka palju. Ja kiiresti. Vahepeal tundub, et kas nad mõtlevad ka enne kui ütlevad, või lihtsalt ütlevad ja alles pärast mõtlevad, või ei mõtle üldsegi, mida ütlevad?! Sellest arusaamiseks peab vist hispaanlane olema. Heatahtlikkust on ka palju. See võib-olla ongi nende peamine erinevus teistest rahvastest, et nad ei peagi olema viisakad, kui näiteks minnakse mõnda ametlikku kohta (välja arvatud muidugi kuningapaleed ja teised taolised asutused, sest nendega ma pole kokku puutunud), siis suheldakse nagu sõbraga. Inglise keeles õpime ametlikku suhtlemist, kuid siin selline asi üldse vist puudub, nagu näha.
Koolis on ka teistmoodi kui meil. Kui tund lõppeb, siis vähemalt Vändras on kombeks ikka enne teised klassist välja lasta, kui ise sinna sisse astud. Siin sellist asja pole. Kohe kui klassiuks avaneb, joostakse tormates klassi, isegi, kui teised pole jõudnud veel tundi lõpetadagi. Lihtsalt kehtib põhimõte, et "kell lõpetab tunni" ja ongi kõik.
Baarides ja kohvikutes on eriti jube olla, sest kõik, mida ei anna süüa, lendab põrandale. Alguses ehmatas see küll päris hirmsasti, et kas nad tõesti ei hooli üldse sellest, et teised peavad pärast seda läbu koristama, ja et endal on ju ka kole vaadata ja istuda sellises keskkonnas. Aga no ju nad on siis harjund sellega, äkki on see nende kultuuri omapära?!
Kunstiõpetus käib ka äärmusest äärmusesse. Esimene kuu polnud meil midagi teha, istusime niisama tunnis ja üritasime kasvõi millegist aru saada, kuid tulutult. Nüüd on teised ajad. Saime eile inglisekeelse materjali, mida õpetaja meile lubanud oli, ja peame selle reedeks ära tegema. Materjali on 30 lehekülge ja iga lehekülje lõpus on umbes 5 küsimust. Korrutades viie kolmekümnega, saame 150 KÜSIMUST NELJA PÄEVAGA! TULE TAEVAS APPI! Ma tahaks päris teada, kas teised õpilased siin koolis ka nii suurt tööd peavad tegema, või on lihtsalt õpetaja meie peale vihane, et me selle tunni pärast probleemi üles tõstsime..